Gandalf ja puhmaskulmudega loomake

Mõni aeg tagasi räägiti linna peal tunnustavalt: sotsid on lõpuks ometi Tallinnas ka midagi ära teinud!

Nimelt õnnestus neil lükata edasi Marie Underi kuju avamine rahvusraamatukogu ees. Kuju ümbritsev plats ei olnud veel valmis, aga Savisaart säärane pisiasi muidugi ei huvitanud, sest tema on suurte tegude mees ja suuri tegusid tehakse ennekõike 20. augustil. Mingi ime läbi läks sotsidel siiski korda linnapea plaan nurja ajada. Jaa, noogutasid kõik lugupidavalt, on veel sotsiaaldemokraatidel püssirohtu salvedes.

Suur tegu tehtud, sai sotsidele ilmselt selgeks, et rohkem sellest koalitsioonist välja pigistada pole võimalik. Algas lagunemine. Katrin Saks distantseeris end avalikult Jaanus Mutli kultuuripealinnast ning heitis vaenukinda ka Jüri Pihlile.

See, et Katrin Saks end kultuuripealinna tegemistest taandas, on muidugi täiesti arusaadav, sest ükski inimene, kelles on veel säilinud kröömikenegi ausust ja enesest lugupidamist, ei suuda lõputult halva mängu juures head nägu teha. Muidugi on õigus ka neil, kes ütlevad: mis ta sinna üldse ronis? Aga ini­mene on nõrk ja võib libastuda. Võtame või selle vaese eesti diplomaadi, kes Minskis noorte valgevenelannadega koos pidu pidas. Tagantjärele on meil hea tema kallal näägutada ja küllap häbeneb mees praegu silmad peast, nähes fotodel on õndsalt naeratavat vintis nägu. Aga sel hetkel maitses viin nii magusalt, et patt ei tundunud patuna.

Ja Katrin Saksaga on sama lugu. Jah, kindlasti võime tirida avalikkuse ette fotosid, kus ta poseerib koos Savisaare või Mutliga. Võib-olla hoiavad nad isegi käest kinni! Ja kindlasti tahaks õnnetu naisterahvas praegu neid pilte nähes maa alla vajuda. Aga ärme meie teda siiski liiga kurjalt hukka mõista. Peaasi et ta on oma veast aru saanud ja pahast kohast pääsenud. Sest kaua sa ikka kannatad? Hiljaaegu juhtus Soomes kole lugu, kus üks leilivõtmise meistrivõistlustel osalenud venelane enam lavalt alla ei saanudki. Nii kaua kannatas, kuni lõpuks suri! Polnud temas seda julgust, et lüüa käega ja öelda: ei, sõbrad, siin ei saa inimene enam hingata, ma lähen parem värske õhu kätte. Ei, ta istus, higistas, vaevles ja siis oligi lõpp.

Keskerakonnale on Katrin Saksa lahkumine muidugi nagu karule sääsepiste. Ei hooliks nad sellestki, kui ka ülejäänud sotsid Saksa kannul uksest välja jookseksid. Sotsidele endile võib ärkamine tulla aga liiga hilja. Üldse on nad sattunud situatsiooni, kus mina küll ei suuda ette kujutada, mil kombel nad võiksid lähiaastatel kusagil võimule pääseda, juhtigu neid siis Pihl või Mikser. Parempoolsed erakonnad neid ei vaja, koostöö Keskerakonnaga ei suju – üle jääb vaid üksindus.

Aga äkki ongi just see lahendus? Ka kotkad on üksi, erinevalt labastest kanadest, kes elavad kõik koos oma kitsas kuudis. Miks ei võikski sotsid kujutada endist selliseid neutraalseid teadmamehi, maistest hüvedest ja reaalsest võimust mittehoolivaid Täiuslikke, kes vaatavad kaugele ja annavad tarka nõu. Umbes sääraseid nagu „Sõrmuste Isanda” Gandalf, kellel endal polnud mingeid võimuambitsioone, kuid kes hoidis kõigel silma peal, juhendas kuningaid ning innustas rahvaid. Selles mõttes ongi vahest hea, et sotsid kaotasid ka oma ainsa linnapeakoha Rakveres. Kui nad nüüd ka Savisaare kaisust pääseksid, oleksid nad täiesti puhtad, vabad kõigest igapäevasest. Väike grupp laitmatu renomeega templirüütleid keset igapäevapoliitika kõlvatust. Sellisel juhul oleks neil täiesti olemas oma missioon, omad valijad. Sotsid oleksid siis otsekui varus, umbes nii nagu 1930. aastatel tegevpoliitikast kõrvale tõrjutud Winston Churchill, kes jälgis pidevalt kõrvalt, õpetas ja hoiatas ning haaraski viimaks riigitüüri – kõige kriitilisemal hetkel.

Radamsa!

Aga kui me juba võlurid mängu tõime, siis lõpetame samuti muinasjututegelaste abil. Kes on lugenud „Muumitrolli”, see mäletab sealt veidrat puhmaskulmudega loomakest, kes elas nõudekapi all, ei võtnud kellegagi kontakti ja vastas Muumi­trolli viisakale pöördumisele kurjalt: „Radamsa!” See elukas tuli mulle meelde, kui ma lugesin ajalehest lugu Ida-Virumaa venelastest, kelle arusaamad peagi saabuvast eurost väljenduvad kõige kujukamalt kindlas veendumuses, et enne jaanuari tuleb kõik kroonid ära kulutada, sest rahavahetuse käigus saab kindlasti petta. Ja küllap täpselt nii nad teevadki, need vaesed hinged! Kuidas küll viia nõudekapi alla sõnumeid reaalsest maailmast? Muumitroll püüdis mitut moodi, pudistas kapi alla kuivikuid ja tilgutas mustikamahla, aga need žestid ei leidnud puhmaskulmudega loomakese poolt mõistmist. Tema porises ikka pahaselt „Radamsa!”, jõllitas umbusklikult  ja jätkas oma salapärast elu.

Lood sellest, kuidas Narva venelased mitte millestki midagi ei tea ja plekist suveniireurosid ehtsaks valuutaks peavad, oleksid pööraselt naljakad, kui nad pärast hetkelist järelemõtlemist kohutavalt traagilised ja lausa jubedad ei tunduks. Eks Muumitrollilgi oli üsna kõhe teada, et tema köögis elab keegi Võõras. Mis mõtteid ta seal nõudekapi all haub? Lihtne on päevavalgel tema olemasolu unustada, aga kui ta siis korraga meenub, tõusevad kuklakarvad turri.