Garri Raagmaa: Jõuluks koju!
Viimase rahvaloenduse tulemustest saime aga teada, et kahe viimase kümnendiga on Eesti ääremaad kaotanud enam kui kolmandiku elanikkonnast. Maaleht kirjutas: „Nagu katk oleks üle käinud!” (13.12) Kas see jõuluidüll on määratud hääbuma?
Asi on aga tõsisem. Maa tühjenemine on rahvuslikku julgeolekut puudutav teema. Tänu metsade vahele hajutatud taludele jäid juba keskajal kaugemad kandid nii katkust kui ka võõrvallutajate mõõgast ja tulest puutumata. Sõdade ajal on meie linnarahval olnud läbi aegade üks kindel varjupaik maasugulaste juures, kust on saadud toidupoolist ja selle abiga on segased ajad üle elatud. Elanikkonna koondumine vaid paari elektrist ja internetist sõltuvasse linna muudab ühiskonna suure kriiside või konflikti korral ülimalt haavatavaks. Kui nüüd pannakse uues riigikaitse arengukavas suurt rõhku kaitseliidule, siis kipub see olema õhku kirjutatud, kui püssi kanda jaksavate meeste hulk ääremaalistes valdades kahaneb kiiresti ja nende meelsuski pole ümbruskonna vaesust arvestades suurem asi.
Võsa-Petsi kohad
Öeldakse, et loodus tühja kohta ei salli. Tühjust täidab enamasti ühiskonna põhjakiht, kes käib naabrite keldreid ja kuurialuseid revideerimas ja pahatihti end koos eluasemega maha põletab. Maagetodest, mis õnnetuid inimsuhteid taastoodavad ja kus me kaotame arvestataval määral inimkapitali, on avaldatud mitmeid reportaaže. Kuid kohalikud ja Toompea poliitikud väldivad neid Võsa-Petsi kohti.
Teisalt on aga (bio)energia-, puhta vee- ja turismiressursid maailmas üha hinnatumad. Maailmas kasvav ressursipõud ja Euroopa elanikkonna vananemine loob paremad eeldused ka meie maakohtade rohe- ja hõbemajanduste, s.o ökoloogilise energiatootmise- ja säästmisega seotud ning tervise- ja hooldustöökohtade loomiseks. Väga robustselt hinnates annaks nendes harudes paarikümne aastaga luua kümmekond tuhat uut töökohta, ennekõike just lihttöö segmendis. Selles valdkonnas kenasti pöördeid koguv diskussioon pole paraku veel piisava konkreetsuse ja paigutusküsimuseni jõudnud. Seni ei ole ka näha olnud vastavaid piirkondlikke rohemajanduse strateegiad, nagu on USA-s ja Euroopas juba kümnete kaupa koostatud ja rakendatud.
Kui väljaränne jätkub, on aga tõsine oht, et suurtelt Eesti aladelt lähevad kõik vähegi potentsiaalsed ettevõtjad ja usinamad töötajad välismaale. Juba praegu on probleeme talude ja kohalike teenindusettevõtete ülevõtmisega, sest vanad lähevad pensionile, noored tahavad aga jätkuvalt juristiks õppida. Kuna viie kuni kümne aasta pärast on tööturule suunduvad vanuserühmad veel poole väiksemad, siis võib see omakorda tähendada, et peagi rakendavad meie loodus- ja turismiressurssi välisfirmad, kus töötavad inglise või vene keelt tönkavad arstid, elektriinsenerid ja administraatorid ning puu- ja muukeelsed hooldajad, põllu- ja raietöölised.
Raisatud toetused
Alternatiiv on, et ääre-Eestist saabki inimtühi looduspark, kus kaugemad põllu-, metsa- ja veealad jäävad hoolimata soojenevast kliimast ja üha kiiremini kasvavast biomassist majanduslikust kasutusest välja. Oleks ikka napakas küll ise need võimalused maha mängida.
Ometi on viimasel paarikümnel aastal kohapeal päris palju investeeritud: nii kohalikku maksu- ja riigi kui ka eriti just EL-i struktuurifondide, maaelumeetmete ja LEADER-i
raha. Valdavalt on see läinud „ilusa elu” – koolide ja lasteaedade, noorte- ja päevakeskuste, spordihoonete ja ujulate, teemaparkide ja muu turismi-infra – ehitamiseks. Paljud uhked hooned on praegu pooltühjad ja need tuleb kardetavasti paarikümne aasta pärast lammutada nagu nõukaajal rajatud tühjaks jäänud liiga suured keskusehooned ja kortermajad. Milline raiskamine! Miks seda on tehtud?
Esiteks sellepärast, et valitseb arvamus, mille kohaselt õige juht on see, kes maja püsti paneb. Osa süüd on ka sellel, et meil ei hinnata enam investeeringuvajadusi piirkondlikult ja kompleksselt: koostatud maakondlikke arengu- ja maakasutuse plaane ei arvestata. Kahetsusväärselt lõpetati Eestis ka juba 1990. aastate keskel regionaalsete investeeringuprogrammide praktiseerimine, mida Euroopa Komisjon muide soovitab 2014–2020 programmperioodil kohapõhise ja nutika spetsialiseerumise märksõnade all taas rakendada. See asendati mitme erineva tsentraliseeritud projektitaotluste süsteemiga, mis toetab niigi võimekaid.
Kui inimestel ei ole 30–40 sõiduminuti kaugusel tööd, on nad sunnitud lahkuma. Ei keskvalitsus ega kohalikud võimud pole siin eeltoodu põhjal kuigi adekvaatselt käitunud. On vaid üksikuid omavalitsusi, kes on tahtnud mõista tegelikku probleemi ja kes on koostöös ettevõtjatega uusi töökohti loonud.
Siingi on selgelt paremate eeldustega ja edukamad olnud linnad, kus on suurem tööjõu valik. Maalise Eesti arengupilt sõltub linna suurusest: mida suurem on keskuslinn, seda vähem on nii SKT kui ka elanikkond vähenenud.
Läänes on ammu mõistetud, et alla 10 000-sed tööturualad üldjuhul „välja ei uju”, mistõttu arenguprogrammid on suunatud piisava kriitilise massiga regioonidele, mis suudavad koondada globaalses majanduses hakkama saamiseks vajalikku kapitali ja teadmisi, pakkuda ettevõtetele vastavaid teenuseid ja tagada seeläbi innovatsiooni.
Arendusraha on keskustes
Viimane ei ole väiksemates regioonides kaugeltki ainult analüütiliste teadmiste põhine, mis eeldab tugeva ülikooli olemasolu ja oluliselt suuremat teadmiste ja kapitali kriitilist massi. Väikelinnade-regioonide Euroopa tööhõives on valdavad pigem sünteetilistel inseneriteadmistel põhinev töötlev tööstus ja loovusest konkurentsivõimet ammutavad teenusmajandused. Kuna Eestis on valdav osa innovatsiooni ja ettevõtluse arendusrahast suunatud Tallinna ja Tartusse, ei ole imekspandav, et mujal on hädavajalik struktuurimuutus jäänud tegemata.
Ka uutel rohe- ja hõbemajandustel on tarvis kaugelt suuremat kriitilist massi kui meie keskmine vald. Kombineeritud elektri- ja soojatootmise jõujaamad, mille juurde saaks ka kohalikke tööstusi koondada, on biomassi madala kütteväärtuse ja suurte veokulude tõttu optimaalsed 30–50 km raadiusega ala keskel. Tervise- ja hooldusasutused vajavad piisavat kliendibaasi ja arvukalt sidusteenuseid, mida saab pakkuda vähemalt Kuressaare mõõtu linn. Selleks et poed, restoranid ja muud erateenused ennast ära tasuks, on vaja tarbijate kriitilist hulka. Rääkimata gümnaasiumist ja kutsekoolist, mis eeldavad samuti piisavat arvu õpilasi ja eelarvet.
Võiks loota, et rahvaloendusega saadud sahmakas kuuma vett krae vahele avab tee muutustele: et sotsiaalinfrastruktuuri asemel rajatakse ettevõtlustaristu, et investeeringud koondatakse piirkondlikesse keskustesse, kus on arengueeldused, ja et konkurentsi asemel oleks enam koostööd, et tugevdataks regionaalset koostööd, võimekust ja juhtimist. Praegu pole veel kõik lõplikult ära kolinud ja inimesed tulevad jätkuvalt jõuluks koju.
