Garri Raagmaa: Tallinnastumise viljad
Kui levis uudis, et Jüri Mõis ja ta kaasa kaebasid Harku valla lasteaiakoha pärast kohtusse, siis oli esimene reaktsioon: no nii, nüüd on see siis käes! Jüri Mõisa kümmekonna aasta tagused üleskutsed stiilis „Tulge kõik Tallinna!” on hakanud oodatud vilju kandma.
Kui pankurid ja ärimehed à la Jüri Mõis kutsusid inimesi Tallinna, siis selle taga oli teatud kaalutlus: nõudluse kasvatamine elamispinna defitsiidi tingimustes lubas hindu tõsta. 2000-ndate keskel kasvasidki kinnisvarahinnad kohati üle 50% aastas. Arendamisest sai „rahvusäri”: suur osa lähivaldade teedeäärsetest põldudest ja erametsadest osteti kokku, detailplaneeriti ja pandi müüki. Just Harku vallas saavutati rekord: ligi 55 000 elanikku, kui kõik planeeritud elamualad täita.
Palju planeeriti ja ehitati uuselamuid ka Viimsis, Raes ja Kiilis. Ilma et keegi oleks mõelnud, kas neile teenuseid on ja kuidas sellises valglinnas kasvõi ainuüksi liiklus toimib. Õnneks tuli majanduskriis ja lõpetas selle hulluse.
Valdade õppetund
Niinimetatud lollide külad tuulistel põldudel, kus ei ole mingeid teenuseid, teid ega võrke ja mis takkapihta uppusid kevadel ära, osutusid sadadele linnast „maale” kolinutele kõike muud kui unistuste koduks. Praegu on vallad erahuvi altarile maksnud avalikust rahakotist kopsakat kooliraha. Vigadest on õpitud. Ehitusmääruste ja uute planeeringutega on kehtestatud reegleid, millega sunnitakse arendajaid taristut rajama. Harku vald omakorda analüüsis keskkonnamõjusid, leidis, et neil napib põhjavett juba palju väiksemale elanikkonnale, ja asus realiseerimata planeeringuid tühistama. Sellega kaasnevad aga kohtukaasused. Nüüd on saavutatud järgmine tase: kohtukutse lasteaiakohtade puuduse pärast.
On ju ilmne, et maja ehitamine on vaid osa kuludest. Tänapäeva ühiskonnas vajame teid, tänavaid, elektrit, vett, kanalisatsiooni: see tehniline taristu maksab üldjoontes teise eramaja hinna. Uutele elanikele on aga vaja ka mänguväljakuid, lasteaedu, koole, huviringe, seltsi- ja kultuurimaju. See maksab kolmanda eramaja hinna. 1990-ndate keskel lõi Saku vald uut arengukava tehes kokku valda kolinud noore kahelapselise pere tulumaksu tulud ja sotsiaalse infrastruktuuri kulud ja sai tollastes hindades miinus 2000 eurot aastas. See kainestas! Saadi aru, et massiline uute elanike tulek ei tähenda niivõrd maksutulu kasvu, vaid hoopis suuremat kulu tagamaks vajalikku tehnilist ja sotsiaaltaristut.
Enim pahandamist tulebki hiljuti Tallinnast välja kolinutelt, kes eeldavad, et saavad samu teenuseid kui linnas ja käivad neid siis ka vallamajas häälekalt nõudmas. Linnalähiste nn kuldse ringi valdade puhul ongi seni nähtud kadedusttekitavat maksumaksjate arvu ja tulude kasvu, kuid ei ole eriti tahetud rääkida probleemidest. Kinnisvarabuumi ajal tekkinud demograafiline pomm on plahvatanud: laste arv on kasvanud kordades! Rae vallas on puudu ligi tuhat lasteaiakohta. Rikkad ja ilusad ning nende advokaadid ju võivad nõuda, aga nagu üks tubli kuldse ringi vallaametnik ohkas: „Surm ka ei saa võtta sealt, kus ei ole!”
Tühjade hoonete Eesti
Viimastel aastatel palju ehitanud valdadel on võlakoormus kaugelt üle lubatud 60% eelarvest, osal koguni üle 100%. Et kogu vaba raha kipub veel aastaid kuluma juba olemasolevate laenude teenindamiseks, siis napib investeeringuvõimet.
Puänt aga alles tuleb! Kui nüüd juhtubki ime ja vallad ehitavad Harjumaale kolinud beebibuumeritele nüüd ja kohe kõik vajalikud lasteaiad, siis jäävad paljud neist hoonetest 10–15 aasta pärast paratamatult tühjaks, sest vallad ise on arenduskraanid kinni keeranud ja mujalt Eestist pole rahvast enam eriti juurde tulemas: 1990-ndate ja 2000-ndate põlvkonnad on pea poole väiksemad.
Küsisin ühelt tublilt ehitusplaanidega vallavanemalt, et mis nendest hoonetest siis saab. Ta vastas, et ju tulevad sinna lapsed mujalt, kus kohti napib. See vastus on ilmselt vale. Kümne kuni viieteistkümne aasta pärast on lasteaiakohti kõikjal üle, sest sünnitusikka jõuavad 1990ndate väikesed eagrupid. Paradoksaalselt anti just nn KOIT-kavaga suurim euroraha toetuspott koolide ja lasteaedade ehitamiseks üle Eesti, kuid et töökohti eurorahaga ääremaale ei loodud, siis kolib rahvas ära ja ilusad majad kipuvad tühjaks jääma. Lisaks nõukaaegsetele tondilossidele on tekkimas niisiis eurotondilossid. Ehk annaks siin rakendada paindlikke mudeleid, näiteks minilasteaedu, mida saaks hiljem elumajana maha müüa, või siis koostööd omavalitsuste vahel, et vähendada dubleerimist?
Tegelikult pole meil üliparempoolsele ideoloogiale vastavalt tahetudki planeerida: turg pidi ju kõik paika panema. Siseministeeriumi planeeringute osakonnas töötab vaid viis inimest. Uut üleriigilist planeeringut „Eesti 2030+” koostati paljuski vabatahtlike töö najal. Nii on Eestit seni valdavalt planeeritud maja ja kvartali kaupa. Tulemus: spekulandid võitsid kasumi ja kohalik maksumaksja peab tasuma nende tegematajätmiste arved.
Seetõttu on hea, et lühivaateliste apoloog Jüri Mõis ise (jällegi erahuvist lähtudes!) teema tõstatas. Ehk selgitavad avalikud õigusmõistmised keskvalitsuse ja omavalitsuste ülesannete jaotust ja vastutust.
Garri Raagmaa, TÜ regionaalplaneerimise dotsent
