George W. Bush: Mis ma valesti tegin? Mida õigesti?
•• Cal Thomas: olete üks suuremaid optimiste – usute, et suudetakse luua Palestiina riik, mis võib rahumeelselt eksisteerida Iisraeli kõrval. Mis faktid toetavad seda optimismi?
President peab suutma vaadata silmapiiri taha. Iisraeli julgeolek eeldab demokraatia saavutamist piiridel. Kuid tunnistan, et praegune olukord muudab inimestele raskeks isegi (Palestiina – toim) riigi ette kujutamise.
Ükskord saavad inimesed palestiinlaste aladel loodetavasti teha selge otsuse: kas nad tahavad rahumeelset riiki või sedalaadi vägivalda? Kuid praegune reaalsus on: vähemus kasutab vägivalda, et takistada paljude unistuse teostumist.
Sama juhtus Iraagis. Ajal, kui noor demokraatia oli juurdumas, püüdsid terroristid, enesetaputerroristid ja mõrtsukad kõigutada koalitsiooni ja rahva tahet, et peatada vaba ühiskonna edenemist. Ometi on Iraagi olukord läinud aja jooksul paremaks ja demokraatia hakkab kinnistuma.
•• Ent ikkagi, kui palestiinlastel oli võimalik väljendada oma tahet, hääletasid nad Hamasi poolt (palestiinlaste radikaalne islamirühmitus, mis on Iisraeli olemasolu vastu – toim).
Jah, nad tegid seda – suhteliselt tasavägistel valimistel. Aga seal ei hääletatud sõja ega rahu üle. Valimiste teemaks oli: kes suudab anda paremini arstiabi ja haridust? Mina nägin selles hääletuses eelnenud Fatah’ (palestiinlaste poliitiline ühendus, toetab omavalitsuse presidenti Mahmoud Abbasi – toim) võimu tagasilükkamist. Nende valimiste sõnum oli: meil on kõrini korruptsioonist ja läbipaistmatusest ning me soovime, et meid koheldaks paremini.
Üks asi, mida ma Fatah’ juhtkonnale meelde tuletasin, oli see, et on kõlanud äratuskell: inimesed on teist tüdinud. Niisiis peate te reformima oma parteid ja hakkama kuulama rahva nõudmisi.
•• Kuidas sobib see palestiinlaste koolides endiselt jagatava õpetusega „vihka juute, vihka muu-usulisi, vihka läänt”?
Öeldagu „vihka läänt” või „vihka Ameerika Ühendriike”, ikka on tegu propagandasõjaga. Kuid see ei piirdu vaid Läänekalda ega Gazaga, vaid on osa propagandakampaaniast, mida äärmuslased korraldavad kogu Lähis-Idas – te ju teate: „USA võitleb islami vastu” või „te ei meeldi USA-le” või „USA on see, teine või kolmas”. Seda saab võita vaba ühiskonna arenguga.
Kui meid miski demokraatia ja vabaduse alases selgitustöös takistab, siis jah – selleks on äärmuslaste propaganda.
Kuid meil on veel võimsam vahend – ja selleks on tõsiasi, et vabadus on universaalne. On olemas Jumal ja tema kingitus igale mehele, naisele ja lapsele on vabadus. Ma usun seda. Kui inimesed saavad tunda vabaduse maitset, on nad valmis tooma selle saavutamiseks ohvreid.
•• Aastal 2001, kohe pärast seda, kui olite saanud presidendiks, ütlesite mulle, et te ei muretse eriti eelarvepuudujäägi pärast. Kas sooviksite praegu seda ütlust muuta?
See oli enne (11. septembri – toim) rünnakuid.
Siis olid just jõustunud maksukärped majandussurutise ületamiseks. Hakkasime ka jagu saama jooksevkonto puudujäägist. Minu seisukoht oli, et me ei peaks keskenduma jooksevkonto puudujäägile, vaid sisemisele puudujäägile, Social Security (USA
föderaalne sotsiaalkindlustusprogramm – toim) ja Medicare’i (USA valitsuse hallatav tervisekindlustusprogramm inimestele, kes on üle 65-aastased või puudega – toim) tasumata võlgadele. Need oli suured puudujäägid.
Ent lähiajal see puudujääk ilmselt suureneb, sest ma olen teinud vajalikke otsuseid, et ära hoida majanduse kokkuvarisemist (700 miljardi dollarise finantssektori päästeplaani toetamine – toim). Inimesed on minult küsinud: mis sai nende otsuste puhul määravaks? Valges Majas Roosevelti toas toimus tähtis kohtumine, kus rahandusminister Paulson ja (Föderaalreservi – toim) esimees Bernanke ütlesid: finantsolukord on selline, et kui teie, härra president, midagi ei tee, võib tekkida Suurest Depressioonist suurem majanduskriis.
USA presidendil on sellises olukorras kaks võimalust: kas öelda endale, et ta jääb oma seniste põhimõtete juurde ja loodab parimat, või astuda vajalikke samme, et vältida halvimat. Ma astusin vajalikke samme, et vältida halvimat. Jah, ma astusin vabaturu põhimõtete vastu. Normaalsetes oludes oleks mu vastus olnud: juhul kui nad (finantsinstitutsioonid – toim) on teinud halbu otsuseid, laske neil pankrotti minna. Kuid kõnealusel juhul oleks nende põhjakõrbemine tekitanud tohutuid probleeme tavalisele tööinimesele.
•• Miks on siis üldse vaja põhimõtteid?
Põhimõte on teha vajalikke otsuseid, et kaitsta põhimõtet ennast. Teisisõnu, eesmärk on astuda vajalikke samme, et kindlustada vabaturu olemasolu tulevikus. Mul pole luksust, et saaksin kuulata oma tippmajandusnõunikke ja öelda: hästi, võib-olla te lihtsalt liialdate; vaatame, mis juhtub.
Tunnistan, et minu langetatud otsused teevad inimestele muret. Paljud muretsevad, kas praegune olukord ei tähenda vaba turumajanduse lõppu. Paljud muretsevad, et loobutakse Ühendriikide senisest ettevõtlusvabadusest.
Mõistan täielikult inimeste muret, kas see riik jääb vaba ettevõtluse, kapitalismi ja turumajanduse riigiks. Mina usun, et jääb. Aga ma tean, et otsuseid, mida ma tegin, oli vaja suure finantskollapsi ärahoidmiseks. Vabariiklased on vabakaubanduse ja madalate maksude partei. Minu presidendiks oleku ajal kärpisime me makse mitte korra, vaid mitu korda.
•• Erukindral, endine välisminister Colin Powell on süüdistanud konservatiive vabariiklaste viletsas esinemises ja kutsunud parteid mõnest sotsiaalteemast loobuma. Kas seda oleks mõistlik teha?
Olen olnud tugev elukultuuri kaitsja. Leian, et see on oluline osa meie partei tulevikust. Meie olime need, kes võitlesid hilises rasedusjärgus abordi tegemise keelu eest. Meie oleme need, kes toetavad adopteerimist.
Jah, headel inimestel võib selles küsimuses olla eriarvamus. Aga pidagem meeles, et iga elu on väärtus. Ja ühiskond on tugev siis, kui ta muretseb kõige haavatavamate pärast meie seas – olgu need siis eakad, haiged või need, kes on alles sündimata.
Usun, et inimesed hakkavad mõistma, miks mul on just selline seisukoht, nagu on. Olen alati püüdnud öelda: ma mõistan teie seisukohta, aga niisugune on minu oma.
Teine küsimus, mille puhul meid ei tunnustata, on narkootikumide vastane võitlus, kuigi uimastite tarvitamine on teismeliste seas 25 protsenti vähenenud. Vabariiklik Partei peaks minu arvates tugevalt kaitsma oma religioonil rajanevat algatust, millega me tunnistame, et valitsus peab etendama rolli nende inimeste aitamisel, kes ei suuda end ise aidata. See peaks minu arvates olema valitsuse fookuses.
•• Alates 11. septembri terrorirünnakutest olete rääkinud, et usute ennetava rünnaku doktriini. Teie järeltulija Barack Obama on öelnud, et tema sellesse ei usu. Kas tema poliitika ei ole riskantne?
Usun, et uus valitsus vaatab meid ümbritsevat maailma kainelt ja teeb kodumaa kaitseks vajalikud järeldused. Teate, tuleviku presidentidele saab olema väga ilmne, et hiiliv vaenlane on endiselt olemas ja presidendi põhitöö on meie kodumaa turvalisuse kaitsmine.
•• Demokraadid ja liberaalid on teid pidevalt isiklikult rünnanud. Harry Reid nimetas teid telesaates ajaloo halvimaks presidendiks. Mind üllatas, et te ei ole sellistele rünnakutele vastanud. Miks?
Ma usun, et avalikke diskussioone saab pidada ka silte kleepimata ja solvavaid nimesid panemata. Niisiis me ei tee seda. Üldiselt ma ignoreerin sellist käitumist.
•• Kas see ei häiri teid?
Õigupoolest mitte. Olen üritanud olla inimene, kes annab valimiskampaanias lubadusi, mida ta võimule tulles täidab. Kubernerikandidaadina tegin ma seda. Samuti presidendina.
Aga muidugi tuleb tegeleda ootamatute asjadega. Oleme teinud seda väga kindlalt ja tugevalt. Ja teate, meid ei ole uuesti rünnatud, mille eest ma olen väga tänulik. Mitte et vaenlane oleks loobunud üritamast, vaid see on meie tegevuse tõttu nii. Selle taga ei ole ainult minu töö, vaid valitsus on tulvil korralikke tööinimesi, kes on kasutanud meie loodud töövahendeid, et mõista, mida vaenlased mõtlevad, ja takistada neid meid ründamast.
•• Olete öelnud, et terve teie presidendiaja vältel on teid aidanud usk – olete piiblit lugenud iga päev alates presidendiks saamisest.
See on tõsi.
•• Paljud presidendid on rääkinud usust ja Jumalast. Teie oponendid ütlevad: ta sai otseühenduse Jumalaga – ja viis meid Iraaki…
Palvetamine on väga isiklik osa elust. Inimesed räägivad minu usklikkusest viisil, mis sobib kõige paremini nende enda maailmavaatega. Palved on mind alal hoidnud. Palved on mind tugevamaks teinud ja ma olen palvetele tänulik. Ütlen inimestele: mõned päevad on õnnelikud, mõned päevad mitte eriti õnnelikud, aga igast päevast saab tunda rõõmu. See on nii.
•• Siiski, kas ma võin sel teemal edasi urgitseda? Mis osa on usul teie otsuste tegemisel? Kas ütlete enne oluliste otsuste tegemist, näiteks Saddami võimult tõukamist, „Jumal, kui ma ei tee õiget otsust, siis astu vahele ja peata mind”? Kuidas see tegelikult käib?
Minu jaoks peitub palves tarkus ja tugevus. See aitab kaitsta minu peret ja meie vägesid. President teeb parimaid otsuseid, mida ta hetkel teha saab, ja võtab kuulda oma parimaid nõuandjaid. Ma olen spirituaalne, aga mitte müstik.
•• Mida see tähendab?
See tähendab, et ma ei kuule mingeid hääli. Ma ei kuule hääli. Ma tean, et pean tegema keerulisi otsuseid, arvestades hetke asjaolusid. Ja seetõttu ütlengi, et palve on minu jaoks väga isiklik asi.
•• Kas teie järeltulija on teilt nõu küsinud?
Õigupoolest mitte. Mul oli valitud presidendiga väga meeldiv kohtumine. Tema käitumine ja tema armastus oma perekonna vastu avaldas mulle muljet. Ütlesin, et kui ta soovib pärast mu ametiaja lõppu mõnes küsimuses minu arvamust teada, olen talle kättesaadav.
•• Mida ta vastas?
Ta ütles: „Muidugi, tore!” Usun, et ta avastab, et talle pakutakse piisavalt arvamusi ja ta peab valima, kelle seisukohad on kõige usutavamad.
•• Ametis on olnud 43 presidenti.
Jah.
•• Mis on see, mida 44. president ei oska oodata, kuid peaks ootama?
Praegusajal on meie kodumaa turvalisus suures ohus ja aja möödudes saab see talle väga selgeks. Olen kindel, et see ongi talle juba selge. Seega ei tule muret tunda selle pärast, kas vaenlane ründab meid, vaid selle pärast, kuidas ta kavatseb meid rünnata.
Ja paratamatult: ükskõik millises maailma kandis kriis ei lahvataks, on sinna mässitud ka USA. Tuleb ette loodusõnnetusi – ei ole võimalik kokkugi lugeda, kui palju orkaane minu ajal on olnud – palju –, tornaadosid või suurpõlenguid. Seega peab ta olema valmis nendega tegelema.
•• Harry Truman läks koju rahatuna. Dwight Eisenhower pidas pensionipõlve oma Gettysburgi farmis. Viimasel ajal on endised presidendid hakanud teenima suuri summasid. Mida teie teha kavatsete? Kirjutate raamatu?
Kirjutan raamatu. Rajan South Methodist University juurde instituudi, et rääkida paljudest ideaalidest, mida oleme ka siin intervjuus puudutanud. Tunnen muret riigi pärast, kus usutakse, et isolatsionism on okei – nii palju kui see minusse puutub, siis ei ole okei – või et protektsionism on majanduslikus perspektiivis mõistlik tulevikustrateegia.
Kasutan seda instituuti kohana, kus kuulutada dissidentide ja vabadusvõitlejate sõnumit, ning minu abikaasa Laura kasutab seda, et rääkida Afganistani või Lähis-Ida naistest.
Kasutan seda, et jätkata usul põhinevaid algatusi kodumaal. Kujutan ette, et me kasutame instituuti platvormina julgustamaks inimesi armastama oma ligimest, olgu siis siinsamas kodus või Rwanda aidsikliinikus.
Tunnen suurt huvi tegelda edasi malaariainitsiatiiviga, näitamaks Ameerika inimestele, et me elame ütluse „kellele on palju antud, sellelt palju ka nõutakse” järgi.
Tahan jätkata tegelemist No Child Left Behindi (hariduskorralduse reformi – toim) probleemidega. Haridus on olnud protsessikeskne maailm, kus lapsi koolisüsteemist läbi veeti. Küsiti lapselt „kui vana sa oled?” ja siis otsustati, mis klassis ta peaks olema. Alustasime koos teiste reformijatega suurt muutust, mis põhimõtteliselt ütles, et „kui vana sa oled?” asemel on õige küsida „kas sa lugeda oskad?”. Ja kui ei oska, siis miks?
Niisiis tahan ma selles instituudis teha paljusid asju. See on imeline ülikoolilinnak otse siinsamas Dallases, minu maja lähedal.
•• Kas peate lahkumiskõne?
Mõtlen sellele.
•• Kui oma ametiajale tagasi vaatate, siis mis on peamine, mida teeksite teisiti?
Suure tõenäosusega oleksin pidanud pärast 2004. aasta valimisi pigem tagant tõukama immigratsioonireformi ja mitte sotsiaalkindlustuse reformi.
•• Miks?
Kui peaksin kõike uuesti tegema, siis minu prioriteet oleks immigratsioonipoliitika kui osa turvalisus- ja külalistööjõu kampaaniast. Tuleb muuta süsteemi, mis on olnud nii vigane, et inimestest sai salakaup.
Me vajame nii tugevaid piire kui ka programme, mis võtaksid arvesse, et maailmas on inimesi, kes teevad töid, mida ameeriklased ei ole nõus tegema. Seega peab neil olema võimalik tulla siia ajutiselt, kontrollitaval viisil – et vältida sissehiilimist, kaubaveokites smugeldamist või läbi kõrbe kõndides suremist.
Copyright: Tribune Media Services
Päevaleht avaldab intervjuu lühendatud kujul. Tõlkinud Janek Salme ja Liisa Past
•• Millega jääb George W. Bush ajalukku?
Kadri Liik, Diplomaatia peatoimetaja
Praegu tundub, et Bushi välispoliitika ei olnud just kõige õnnestunum. Tema põhisüü oli komplitseeritud probleemidele lihtsustav ja lahmiv lähenemine ning diplomaatia kui tööriista alahindamine. Bushi lähenemine muutus teisel ametiajal, aga kahju oli juba tehtud.
Bushi obsessioon Iraagiga tõi ühest küljest kaasa selle, et USA-l jätkus vajalikust vähem tähelepanu muudele olulistele probleemidele, nagu missioon Afganistanis või suhted Venemaaga.
Teisalt viis Bushi algaegade lahmiv ja jõule toetuv poliitika ning sellest tulenev probleemijada maailmas USA reputatsiooni vähenemisele.
Siiski, Eestil on põhjust olla Bushile ka tänulik: saime ju tema ajal ja toetusel NATO-sse, Bush oli see, kes sisuliselt vabandas Jalta tehingu pärast. See on väga suur asi.
Aigi Vahing, saatejuht (New York)
Olen Bushi valitsemisajal näinud, kuidas suure rahva enesehinnang üha langeb.
Tulevikku vaadates on hea see, et häbiaastad keerasid ameeriklastele ette pildi Bushist kui iseendast – võib-olla on Obamast saanud reaalsus vaid tänu Bushile.
Sestap ei tuleks küsida, kuidas mõjutas Bush maailma minevikus, vaid milline on olnud tema mõju maailma tulevikule.
Arvan, et see võib olla üle ootuste hea: Bush pidi juhtuma, et saaks juhtuda midagi sootuks uut.
Andres Maimik, dokumentalist
Bush esindas Arnold Rüütli fenomeni. Ta oli tore piksevarras ja natuke totakas kuju: kõik maailma satiirikud said tema üle nalja visata ja progressiivsed jõud teda kõiges süüdistada. Maailmale teeb tema lahkumine vist head, sest ei saa öelda, et ta oleks maailma positiivses suunas nihutanud. Tema ametiaega jääb võitlus terrorismiga, kahe sõja käivitamine, suuremat sorti majanduslangus. Teda ei jääda mäletama kui Roosevelti, Kennedyt või Lincolni, kes olid legendaarsed presidendid, vaid natuke teisel moel. Kõige rohkem jääb ta arvatavasti meelde kui ajaloo kõige madalama IQ-ga president.
Jaan Kaplinski, kirjanik
Minu arvates oli see õnnetus, et ta presidendiks sai – esimesel korral ju üle noatera.
See, et Bush sai presidendiks, ütleb midagi Ameerika rahva kohta, ja see ei ole kõige positiivsem. Viimasel ajal on mul temast lausa kahju hakanud, teda nahutatakse nii palju. Tema märk maailmale?
Eeskätt ikkagi Iraagi sõda, võib-olla ka religiooni ja poliitika tihe sidumine retoorikas, mis on minu meelest väga ebameeldiv asi.
Ma ei arva, et teda peetakse meeles paarikümne aasta pärast, ja kui, siis ikka sellesama Iraagi sõja pärast ja seoses war against terror’iga, mille ta välja kuulutas. Midagi muud temast ei jää.
Mart Väljataga, Vikerkaare peatoimetaja
Ajaloo hinnang Bushile sõltub paljuski lähituleviku sündmustest. Kui majandus ei tõuse varsti jalule, võib ameeriklastes tekkida Bushi-nostalgia, aga praegu on ta küll üks kõigi aegade ebapopulaarsemaid presidente.
Algul peeti teda ju piiratuks ja saamatuks, aga healoomuliseks poliitikuks, seejärel osavaks, enesekindlaks ja kavakindlalt halvaloomuliseks riigijuhiks ja viimane aasta jälle pigem läbikukkujaks. Iraagi sõtta viinud valed, sajad tuhanded hukkunud iraaklased ja okupatsiooni läbimõtlemata korraldus unustatakse paraku varsti.
Võib-olla jääb Bushi suurimaks ajalooliseks teeneks hoopis see, et ta on kompromiteerinud pikaks ajaks seda fanaatiliste usu- ja turufundamentalistide liitu, mille väljundiks on Vabariiklaste Partei.
Bushi pärandiks on seadusandja arvel presidendivõimu määratu suurendamine, mida juriidiliselt põhjendati sõjatingimustega, samuti piinamise legaliseerimine, kodanike illegaalne pealtkuulamine ja USA autoriteedi rahvusvaheline langus.
