Grete Šillis: suuri ja keskmiseid ettevõtted võiks kohustada palgaandmeid avaldama

Palgalõhe teema tuleb riiklikul tasemel aktiivsemalt arutelu alla tuua. Tähelepanu sellele tuleb pöörata kogu aeg ja nii aastast aastasse. Ilma konkreetsete tegudeta on naiivne oodata käega katsutavaid tulemusi.

Võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega paistab Eesti silma mitmete positiivsete näitajate poolest. Üks nendest on haridustase. Mitmed uuringud näitavad, et hea haridus tagab paremad karjäärivõimalused ning suurema sissetuleku.

Peaaegu pooltel 25-64aastastel Eesti naistel on kõrgharidus. Võrdluses naistega on kõrgharitud mehi Maarjamaal kaks korda vähem, Euroopa Liidus oleme selle näitajaga keskmisel tasemel. Kindlasti pole meil põhjust selle üle rõõmustada. Samas ei saa rõõmustada ka selle üle, et jätkuvalt eksisteerib meie tööturul sooline palgalõhe. Kahjuks pole see ammu enam mingi uudis, et kui kõrvutada samal ametipostil töötavate eri soost inimeste palkasid, on seal tihtipeale märgatavad erinevused.

Võttes ette OECD hiljuti avaldatud raporti, on Eesti maailmas eririnnas just meeste ja naiste vahelise palgalõhe poolest. Raporti andmete kohaselt on naiste keskmine palk Eesti tööturul vaid 71,7 protsenti meeste keskmisest palgast. Seega on palgalõhe suurus üle 28 protsendi.

Ka statistikaameti 2017. aasta oktoobris avaldatud andmed kinnitavad, et naissoost palgatöötajate keskmine brutotunnitasu oli 20,9 protsenti väiksem kui meessoost palgatöötajatel. Nii oli keskmine brutotunnitasu ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta naistöötajatel 6,26 eurot ning meestöötajatel 7,91 eurot.