“Vas sjuda privesli, schto võ sjuda podohli” – teid toodi siia selleks, et te siin kärvaksite, öeldi metsas. Ja seda öeldi siis emadele, kellel oli kolm väikest last. Kui kaks aastat oli metsas oldud, siis saime metsast lahti, kolhoosi.

On öeldud, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Gunnar oli tuntud aga nii omal kui võõral maal. Kord kutsuti ta Soome “nõidade” konverentsile.

Ma ei tea, miks mind kutsuti, ma pole ju mingi nõid, majutati veel Helsinkis viietärni hotelli.

Gunnari nõiasõnad olid õige hingamine, õige mõtlemine, õige toitumine ja õige liikumine.

Viimane Gunnari loengureis toimus möödunud aasta suvel, kui grupp Belgia kultuurihuvilisi ta Brüsselisse ja Vallooniasse oma elust rääkima kutsus. Kuna tegemist oli prantsuskeelse seltskonnaga, pidas Gunnar oma loengud loomulikult prantsuse keeles.

Muidugi ei olnud Gunnar prohvet. Tema tõekspidamised, nõuanded ja otsused põhinesid isiklikel kogemustel, loogikal ja tervel mõistusel. Inimesed jagunevad enamasti kaheks, ühed on ranged materialistid, kes eitavad kõike, mis ei mahu nö käega katsutavasse maailmapilti, teised jälle parandamatud “uhhuud”, kes hästi muu ühiskonnaga ei harmoneeru.

Gunnar aga oli haruldane kombinatsioon pragmaatikust ja piiriteadlasest. Ta õppis Tartus majandusteadust, täiendas end majanduspsühholoogia alal Oxfordi ja Sorbonne’i ülikoolis ning tegi doktorikraadi Jenas. Ülikoolipäevil kohtus Gunnar oma guruga ning hakkas tegelema radzha-joogaga. Keelteoskus oli pärit juba Westholmi gümnaasiumi päevilt – saksa, prantsuse, inglise, ladina ja soome.

No mida te tegite seal Oxfordis, küsiti ülekuulamisel. Ma ütlesin, et kuulasin loenguid. Mis seal loengutel siis räägiti, pinniti edasi. Ma küsisin, et kas te tahate, et ma hakkan teile seda loengut nüüd pidama. Ei, ei, me tahame teada, millest te rääkisite. Ma ütlesin, et mitte mina ei rääkinud vaid nemad rääkisid. No millest nad siis rääkisid? Tuleb välja, et ma pean teile siis ikka neid loenguid siin pidama hakkama. Ülekuulmanine kestis 9 kuud, sellest neli ja pool kuud viibisin surmamõistetute kambris.

Gunnar oli pärit ajast, mil Eesti Vabariik jõudis oma hiilgeaega, mil maailmas õitses salateaduste renessanss eesotsas teosoofia ja antroposoofiaga ning kodanlus tundis huvi erinevate salaorganisatsioonide, okultismi ja spiritismi vastu.

Võib tunduda, et Gunnar on elanud korraga mitu elu – reisid mööda maailma, vangilaagrid ja asumised ning tagasi oma isakodus ja jälle reisid on andud talle nii palju kogemusi, et ta võis põhjalikku nõu anda praktiliselt kõikidel elualadel, iseasi, kuivõrd kuulaja oli võimeline kogu infot haarama. Gunnar oli oma ajast kõvasti ees.

Harrastasime gümnaasiumi lõpuklassis spiritismi – taldriku keerutamis ja mud lollust. Muude asjade hulgas küsis keegi, et kellega Gunnar abiellub. Taldrik hakkab käima - H E L J U ja siis järsku EI – O. Protokollisime kõik seansid. Pulmapäeval tuli see meelde – kargasime ühe koolivennaga laua tagant püsti ja tormasime pööningule. Leidsime päeviku üles – ütle siis nüüd, et spiritism ei räägi õigust – just see U ja O, tavaliselt aetakse segamini ja öeldakse Helju, aga ristitud on ta ikka Heljo. Siin ei saanud petta ka, kõik on kirjas.

Gunnarit teatakse filosoofiliste raamatute autorina, aga et ta on ka näiteks Arthur Conan Doyle’i Sherlock Holmesi lugusid tõlkinud või Balzaki teoste tõlkeid toimetanud, on vast paljudele uudiseks.

Ma olen kirjutanud kümme või kaksteist raamatut, aga rohkem ma ei viitsi. Tahtmine on, aga see ei ole nii suur, et tegemiseni jõuaks. Kirjutaksin võib-olla eetikast, ma pean eetikat kõige aluseks, mis inimkonda eraldab loomariigist või millestki muust. Praegu olen oma eluga väga rahul – mitte midagi tehes.

Gunnar õpetas kunagi vangilaagris kahele surmamõistetule hingamistehnikat, mis võimaldas siit ilmast omatahtsi ja valutult lahkuda nii, et hing ei pöördu enam kehasse tagasi. Umbes kuu aega tagasi ütles ta ühele sõbrale, et tema töö on nüüd tehtud ja ta võib vabalt minna. Esmaspäeva õhtul helistas Gunnari tütremees Johan ja ütles, et Gunnar on lahkunud Suurde Orienti.

Meelis Piller