Gunnar Polma: Hea kool muutub defitsiitseks
Eesti riigi teise tulemise algusajal olin noor õpetaja väikeses taasavatud Metsküla koolis. Kuigi viimase rublades saadud kuupalga eest võisin osta ainult ühe põrandalambi, olime kõik mittenomenklatuursed ühiskonna liikmed, ühtmoodi vaesed. Sinimustvalge lipp lehvis kõrgel ja Mart Laari valitsuse õpetajatele lubatud palgatõus 12% aastas pidi haritlase kolhoosniku ja töölise varjust püüne peale aitama.
Viimased 20 aastat on toonud suuri saavutusi. Enamik koolihooneid on saanud uue kuue – jah, koolide sanitaarruumidega oleme tõesti astunud tubli sammu Euroopasse. Aga õpetaja positsioon ühiskonnas on jäänud 20 aasta tagusele tasemele või isegi langenud.
Haridusminister Jaak Aaviksoo kirjutas 23. augustil Õpetajate Lehes: „Meie kool ei ole piisavalt huvitav ja paljude jaoks muutub ta kahjuks piinavalt tüütuks.” Ministrile sekundeerisid 26. augusti Postimehe arvamusküljel erakonnakaaslane Priit Sibul ja professor Tõnu Viik, kes esitasid retoorilise küsimuse: miks ei võiks Eesti olla maa, kus hoolimata suhteliselt madalast palgatasemest on väga hea lapsi saada ja üles kasvatada?
Ja millised on lahendused? Minister pakub õppekavade uut ümbertegemist: õpetatava vähendamist poole võrra ja selle „sidumist eluga”. Priit Sibul ja Tõnu Viik pööravad aga probleemi lahendamise teraviku õpetaja isiksuse määravale rollile ja teevad ettepaneku haridusega tegelevate inimeste palgad lähiaastatel kahekordistada.
Õppekavade järjekordne ümbertegemine pole minu arvates ministri tõstatatud probleemi lahendus, õpetaja palga kahekordistamisele kirjutaksin kahe käega alla. Kümne aasta eest teatas Res Publica, et nende eesmärk on, et õpetajate palk tõuseks Eesti keskmisest palgast kiiremini ja head õpetajad saaks topeltpalka. See tekitas õpetajate ridades tuult ja elevust. Siis aga selgus, et tegu oli vaid „kujundliku ütlemisega”.
Väga palju vanu õpetajaid
Nii me olemegi tänases päevas: rahvusvahelise PISA haridusuuringu järgi on Eesti õpilaste teadmised ja oskused silmapaistvad, aga üldiselt tajutakse, et üldhariduses on midagi mäda. Hea haridus ja hea kool hakkavad muutuma defitsiitseks. Mis seda defitsiiti tekitab?
Liiga vähe andekaid noori valib õpetaja elukutse ja koolides, eriti gümnaasiumiastmes, on heade õpetajate puudus – sest õpetajat ei väärtustata. Eriti teravalt annab see tunda reaal- ja loodusainete puhul. Koolidesse lihtsalt ei jätku pühendunud, motiveeritud, oma ainet ja ainetevahelisi seoseid tundvaid õpetajaid, kes suudaksid õpilasi innustada. Ja paljud võimekad õpetajad töötavad võimete piiril ega saa oma annet seetõttu täiel määral avada.
Millega paistab Eesti haridus Euroopas silma? Esiteks üle 50-aastaste õpetajate suure hulgaga. Eesti gümnaasiumides moodustavad üle 50-aastased õpetajad 46%. EL-i keskmine on 35%, Suurbritannias 30%, USA-s 34%. Ida-Euroopa riikide hulgas oleme selle näitajaga lausa „ankrumehed”.
Teiseks meesõpetajate vähene osakaal. Eesti gümnaasiumides on neid 26%, Euroopa Liidus keskmiselt 39%, Soomes 42%, Saksamaal koguni 51%.
Omaette teema on haridussektorisse panustatav osa sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st). Oleme tublid keskmikud. 2010. aasta Eurostati andmeil panustas Eesti haridusse 5,7% SKT-st, EL keskmiselt 5,4% ja USA 5,5%. Kuid Iirimaal oli see näitaja 6,5%, Belgias 6,6%, Soomes 6,8%, Norras 6,9%, Rootsis 7,0%, Taanis 8,8%. Arvestades, et meie hariduseelarves on tubli kogus välisabina saadud euroraha (2011. aastal üle 100 miljoni euro, millest suur osa „läks betooni”), oleme tegeliku panusega kuskil 5% piirimail.
Vahest aga tuleks – arvestades Eesti väikest asutustihedust, kahe õppekeelega haridusruumi ja meie tahet anda õpilastele tasuta toitu – püstitada märksa ambitsioonikam ülesanne: viia hariduskulude osakaal SKT-st Euroopa esimeseks? Ja maksta õpetajale tõesti topeltpalka. Näitame, et meie ühiskond soovib panustada tippõpetajasse samuti nagu tippadvokaati või tipparsti.
Selleks et nihkuda Eurostati hariduskulude edetabelis päris ette, oleks vaja ühiskondlikku kokkulepet. Kas on lootust, et erakonnad hariduse eelisrahastamises kokku lepiksid? Suure tõenäosusega mitte. Negatiivse stsenaariumi korral leitakse, et õpetajad on juba täna 2014. aastaks välja lubatud 800-eurose miinimumpalga puhul piisavalt hästi hoitud ja tuleb hariduse edendamiseks leida nn sisemisi vahendeid.
Õnneks on õpetajaid arvuliselt üleliia – lapsi ja koole on ju vähemaks jäänud ja mõned noored kohe ei saa muidu, kui soovivad kõigest hoolimata ilmtingimata õpetajaks saada. Nad teavad hästi, mis neid ees ootab, kuid tõelise kutsumuse vastu ei saa. Küllap venitame kuidagi ka järgmised paar aastakümmet välja. Paraku peame siis leppima sellega, et meid kõiki köidetakse kord Kivisildniku „Valuraamatusse” ja oma uute, paberist silmadega saavad ka meist tõelised saurused.
Gunnar Polma kandideerib eelseisvatel kohalikel valimistel Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas.
