Guy Browning: Hüvasti ja head teed, traditsiooniline CV!
Üks kord kohvikus olles sattusin peale olukorrale, kus keegi küsis barista CV-d, kes selle rõõmsal nõusolekul ka edastas. See pani mind mõtlema, et mis oleks võinud olla seal CV-s see, millel ka reaalselt kaalu on. Tegelikult oleks pidanud seal veel lisaks olema Twitteri uudisvoog, Facebooki lehekülg, LinkedIni (professionaalne sotsiaalvõrgustik - toim) profiil ja võibolla ka karistusregistri kontroll.
Kaks lehekülge topeltvahega teksti A4 formaadis, kus on särtsakad esile tõstetud punktid, ei ole enam piisav ja see on tegelikult isegi kergendus. Põhimõtteliselt on traditsioonilise CV kõik osad nagu miiniväli. Info eelmise palga kohta on üks raskemaid küsimusi, mida kelleltki elus küsida saab: liiga madal ja sa ei ole ilmselgelt eriti väärtuslik, liiga kõrge ja oled ülekvalifitseerunud. "Huvide" osa võib näida küll ohutu, kuid reaalselt on see kõige raskem. Kui teile meeldib näiteks neljarattaliste jalgrataste polo või alasti benji hüppamine, siis võiks küsida, kas te oleksite just kõige pühendunum arhiivi- või kirikutööle?
CV-d on kolinud veebi, LinkedIni, kuid ka sellel on oma erilised ohud. Vähem kui 500+ kontakti näitab, et sa ilmselgelt ei ole tõsine network-ija nagu teeskled end olevat ning mõned väikesed lisanüansid. Kuid ikkagi on LinkedIn parem variant kui Facebook, sest seal kirjutavad su CV valmis purjus sõbrad. Nii Facebook kui Twitter lubavad potentsiaalsel tulevasel tööandjal jälitada sind "follow" nupu vajutamise järel su koju ning nuusutada külmkapi sisemust. Vanadel headel aegadel palgati selle jaoks, mida inimesed praegu rõõmsalt sotsiaalmeediasse postitavad, eradetektiivid.
Enne kui sattud enda online anti-tööotsimise kampaaniast ahastusse, lohuta end faktiga, et tõenäoliselt pead sa töökohale kandideerima samuti internetis ning ülbe ükskõikne arvuti teeb esimesed valikud. Tööandjad ütlevad tihti, et nad palkavad inimesi pigem suhtumise kui oskuste põhjal, kuid kasutavad arvuteid, mis heidavad kõrvale inimesed, kellel puuduvad vajalikud oskused. See ei ole küll eriti mõistlik algoritm, kuid säästab aega ja seega ka raha.
Arvutitel on omad puudujäägid, kuid ometi peaksid nad suutma muuta töölevõtmise protsessi mitmekülgsemaks, kas pole? Kui laual vedeleb virn CV-sid läbi vaatamiseks, kiputakse valima neid, mis tunduvad tuttavad, justkui enda omad, tegelikult. Anonüümsed aplikatsioonid aitavad sellest mööda minna, kuid mingis faasis peab siiski inimesest mingi pildi või tunde saama. Pildi alla käib ka välimus ning see on see koht, kus välimus lugema hakkab. Tundub, et oleme tagasi esimeses ruudus CV ja pildiga. Kuid mitte päris.
X, Y ja Z põlvkonnad muudavad mängu
Üks põhjuseid, miks CV-d on oma mõjuvõimu kaotanud, on see, et generatsioonid X, Y ja Z on palju valivamad selle koha pealt, mida nad teevad ja kelle jaoks töötavad (isegi majanduslanguses). Nad otsivad enamat kui palk ja pension. Nad otsivad eetilisi, köitvaid ja mõjukaid asju, mida teha. Internet annab neile kogu karjääriinformatsiooni, mida võib üldse vaja olla, seega on pigem tööandjate asi end neile maha müüa. Firmad peavad üha rohkem muretsema omaenda CV pärast. Ja veidral viisil on nende CV-d samamoodi sotsiaalmeedia, klientide rohkem või vähem reljeefne mass tagasisidet, töötajad, vilepuhujad ja robotlikult meeldivad korporatiivkommunikatsiooni tüübid.
Kuid kindlasti määratakse tipptaseme inimesed endiselt suitsustes tagatubades? Mitte päris, sest kontorites on vähe seda väärtuslikku metafoorilist või reaalset suitsu. Foorumid ja kasutajagrupid tutvustavad inimesi horisontaalselt kõikides sektorites. On väga vähe müstilisi ratsanikke või üllatuskandidaate. Inimesed elavad kogu oma tööelu pidevalt sisse lülitatud interakviises CV-s. Päristööandja vahetamine on peaaegu kõige vähem märkimisväärne osa sellest.
Üks tore osa vanakooli CV-st oli soovitajate lahter. Ideaalis oleks see kohtunik ja preester, või sõber, kes teeskleb, et on mõlemat. Kuid LinkedIn tähendab nüüdseks, et sind saab igaüks avalikult soovitada ja toetada ("endorse" funktsioon LinkedInis- toim). Sellel on umbes sama palju kaalu kui Facebooki like'il. Tõeliselt kasulik oleks hoopiski "hoia eemale" nupp. See töötab TripAdvisoris (reisinõuannete portaal - toim), seega miks mitte tööandjate nõuandjas? Tegelikult näen ma seal isegi äriideed (saatke mulle oma CV-d kui olete huvitatud).
Copyright Guardian News & Media 2014
