Loomeinimeste massiivses „metsas” nähti üksikuid puid. Rahvas tundis oma kunstnikke isikuti. Korraga figureeris avalikkuses mitmeid eri tegelasi, igaühel neist oma hääl ja nägu: Põldroos, Arrak, Valk, Lapin, noor Signe Kivi, kes värvika kunstiinimese ja värske emana rääkis naiste olukorrast avameelsusega, mis tollal tundus ühtaegu šokeeriva ja vabastavana. Jah, toona oli pilt kirju, ometi ühendas seda kirevalt värvilist seltskonda aade ja igaüks neist oli rahvale tuntud kunstnikuna. Kui jälgida loomeinimeste või kunstiteemade käsitlemist ajakirjanduses ja kommentaariumides, tekib mulje, et aasta-aastalt süveneb publiku silmis kunstirahva anonüümsus ja hoiak Meie versus Teie. Rahvas ja kunstnikkond võõranduvad teineteisest. Kunstnikke tuntakse aina vähem isikutena. Paarkümmend aastat tagasi publikule tuntud individuaalselt värvikate tegelaste galerii on nüüd laiema avalikkuse silmis kokku sulanud mingiks tumedaks, isikuti eristamatuks massiks.

Kunstnikke kui gruppi iseloomustatakse kommentaariumides mitme negatiivse üldistusega: nad produtseerivat publikule arusaamatuid teoseid, ei haakuvat ühiskonnaga, ei tulevat eluga toime ja olevat pidevalt rahulolematud. Kunstnikud on jäänud individuaalse näota, nad on varustatud eelarvamuslike ja negatiivsete siltidega – täites nii-öelda massivõtte statistirolli. Kuid see roll ei ole ühiskonnas ülemäära erandlik – samasugust suhtumist võib täheldada põllumeeste, maarahva ja veel mõne teise ühiskonnagrupi puhul, kes on oma endisaegse hiilguse minetanud. Kas aastakümnete eest murranguaegadel esirinnas olnud kunstnikkond on oma säravast rollist ühiskonna avangardina loobunud vabatahtlikult või on toimunud midagi väljatõrjumise sarnast? Üheseid vastuseid pole. Paraku on lõhe ja tunnete jahenemine kunstnike ja rahva vahel mõnikord kunstnike eneste provotseeritud. Negatiivseid eelarvamusi on hoogsalt toidetud, rääkides viisil, mis võib kahjustada terve kogukonna mainet.

Septembris püüdis Delfis kunstnik Mart Sanderit avalikult hukata kunstnik Sandra Jõgeva („Mart Sanderi vastu”, 29.9). Keegi ei saa viimasena nimetatule keelata sõnavabadust, kuid foonil, kus publik tavatseb hakata iga üksikut „kirjutavat kunstnikku” pidama kunstnikkonna kõneisikuks ja sõnumiedastajaks, oli see tegu väga halb, kandes sallimatuse ja ärategemise vaimu. See solvang „paljunes” ohvri ja publiku silmis justkui mingi suurema grupi ühisarvamuseks. Ja nüüd tunnen mina kunstnikkonna liikmena, et pean justkui vabandust paluma selle hoiaku pärast, millel pole minuga tegelikult midagi asja. Igal kodanikul on sõna- ja mõttevabadus, igaüks võib rääkida ja öelda, mida õigeks peab. Kahju, et teovõimelised kunstnikud oma kodanikuõigust nii harva ajakirjanduses kasutavad. Mida vähem isikuid meie küllaltki suurest kunstnikkonnast oma arvamust avaldab, seda suurem on tõenäosus, et nende väheste „isetekkeliste kõneisikute” avaldatu põhjal tehakse suuri ja põhjapanevaid üldistusi terve kogukonna kohta.

Mida ette võtta?

Üksikute isikute subjektiivsete avalduste põhjal on avalikkusel mugav anda üldistav hinnang kogu vaikivale grupile, mis laiema üldsuse silmis nende üksikute eristuvate häälekate selja taha jääb. Üldistusi jääb eemaltvaataja tegema seni, kuni pilt sellest ühetaolisest massist ei muutu kirjumaks, segasemaks ja huvitavamaks. Kuni grupist ei astu esile uusi huvitavaid tegelasi oma vaatenurka ja individuaalset arvamust esitama. Ühiskonna tervise huvides oleks hädavajalik kõigile ühiskonnagruppidele – sealhulgas kunstirahvale – hääl tagasi anda. Ja ärgu tuldagu ütlema, et see võimalus on kõigil võrdselt olemas ja on alati olnud. Ei ole! Näitena võiks tuua ERR-i, kus kultuurisaade OP pikemal, õnneks praegu kuuldavasti juba minevikuks saanud perioodil väga üheülbaliseks muutus.

Avalik-õigusliku telekanali kultuurisaateid jälginul võis jääda mulje, et jah, muusikud Eestis jätkavad, film on olemas ja teater eksisteerib, aga ennäe imet! – kirjanduses on toimunud ennenägematu tõus (tea, kuhu need Nobelid küll jäid?). Visuaalkunstiga seostuv oli samal ajal saatetegijate fookusest sedavõrd väljas, et vaatajal võis tekkida mulje: ehk on varasem maalija, graafik või kujur nüüd oma senisest tegevusest üldse loobunud ja samuti hoopis luuletama kukkunud. Kunstnikud olid selles kanalis pildilt välja surutud. Selle TV-vaakumi tagajärjed on nüüd tajutavad – visuaalkunstnikke eraldivõetuna publik ei tunne. Seepärast on tervitatav iga üksik kunstiinimene, kes oma võimaluse sõnumiesitamiseks moraalselt kaalutledes parimal viisil ära kasutab. Kuni me, kunstnikud, seda ei tee, oleme igaüks eraldi vastutavad selle eest, et meie hääl on maha keeratud.