Piinlikud kogemused

Neid kardetakse suures osas selle tõttu, et on saadud kogemusi eestlastega suhtlemisest. Suhtlemisest, mitte vorstist rääkimisest. Eestlased vist tõesti ei ole harjunud, et keegi võib eesti keelt aktsendiga rääkida. Et öeldu sisu peab mõnikord vaid aimama. Et häälikute välted on naeruväärsed ja kummalisest kummalisemad. Paratamatult naerdakse. Need, kes naeravad, ei taha küll solvata, aga rääkijale, kes on ennast kätte võtnud, et mingit kuidagigi raskemat lauset artikuleerida, on see tõsiseks löögiks. Mõni inimene on jah nii tundlik, et ei salli enda üle naermist. Võtke kas või näiteks mind. Kui ma pedas inglise keelt õppisin, ütles keegi õppejõududest suurepärase mõtte, mida mäletan siiamaani ja peangi olulisimaks ükskõik millises keeleõppes. Põrgusse eksimatus, oluline on suhtlemine! Kui sinust on võimalik aru saada, kui sa teed oma mõtte kaasvestlejale selgeks, ongi kommunikatsiooni siht täidetud.
Suhtlemine ei ole ju grammatiliselt veatute lausete, vaid hoopis info vahetus. Sellel põhimõttel ma seisangi või vähemalt üritan seista, et olgugi kõik käändelõpud santlikult valed – kui ma saan inimesest aru, siis olen rahul. Olen sageli mõelnud: miks on nii, et nagu oleks eesti keel täiesti suus ja nagu ei häbeneks rääkida, aga kust tuleb ikkagi see seesmine hirm? Miks peab tingimata end eesti luuletajatega purju jooma, et sellest pingest vabaneda?
Ma usun, et mul on ka vastus. See on puhtalt statistiline asi: eesti keelt ei räägi eriti keegi peale eestlaste. Ja loogiline, et emakeeleoskajad räägivad omavahel ilusas ja soravas keeles. Noh, okei, enamasti, kuulete vä. Ja nüüd tuleb see teine suur grupp, Eesti venelased, ja hakkab rääkima oma tõesti vigast eesti keelt, mida eestlased pole eluski enne kuulnud. Loomulikult tuleb naer peale. Kõik uus on esialgu naeruväärne.
Samuti usun ma, et kunagi see möödub ja olukord saab umbes selliseks, nagu on inglise keelega, mida kõik räägivad tohutu hulga vigadega, kuid ikka saavad üksteisest aru ja on suhtlemisega rahul. Selleks on küll vaja piiride üha rohkemat avamist ja seda, et Eestisse tuleks rohkem kolmanda maailma inimesi, kes hakkaksid kohalike elanikega eesti keeles suhtlema. Vaat siis on tõesti naeruks põhjust.