Häbenemine on integratsiooni vaenlane
Ei ole vist jäänud ühtegi tuttavat venelast, kes ei saaks eesti keelega hakkama. Kõik juba räägivad, küll suuremal või väiksemal määral. Pean siin silmas minuvanuste põlvkonda ja veelgi nooremaid, kes on üha rohkem ja rohkem kakskeelsed. Nende inimestega, kes on ülalmainitutest vanemad, on lood keerulisemad, kuid nemadki on mõnevõrra kohanenud, kuidas keegi. Isegi kui nad ei räägi, saavad vähemalt aru, ja kui sedagi mitte, siis kas või püüavad.
Aga jah – nüüd see olulisim küsimus. Arusaamine on üks asi, rääkimine hoopis teine. Ja rääkimisega ei ole kõik nii pilvitu. Nimelt on olemas üks asi, mis seda rääkimist häirib, mõnikord lausa takistab kuni välistamiseni. Selleks on barjäär, aga seekord mitte keelebarjäär, vaid suur ja kõrge psühholoogiline tõke. Võin seda siin nimetada eksimatu rääkimise sooviks. Häbenemine ongi vist kõige suurem integratsiooni vaenlane. Nagu igal asjal, on sellel psühholoogilisel barjääril kaks poolt. Üks on seesmine, mis tuleneb perfektsionistlikust tundest, soovist rääkida ideaalselt, nii et ei saaks millestki kinni hakata. On ju venelastel vanasõna: „Kui juba armastada, siis kuningannat, kui juba varastada, siis miljon.” See tähendab: kui juba rääkida seda õudselt keerulist keelt, siis tõesti rääkida, mitte niimoodi, et piisaks vaid vorsti ostmiseks. Vorsti ostmine oli nimelt üks põhiline motivaator, millega 1990-ndate alguses meelitati kohalikud venelased eesti keelt õppima. Et kui sa eesti keelt ei valda, ei saagi poest vorsti osta ja sured lõppkokkuvõttes nälga. Ei taha enam, vorstid on ostetud, minnakse üha paksemaks ja paksemaks. Nüüd, suu täis, soovitatakse juba Kierkegaardi filosoofiast rääkida. Kuid ei julgeta, ikka kardetakse vigu.
Piinlikud kogemused
Neid kardetakse suures osas selle tõttu, et on saadud kogemusi eestlastega suhtlemisest. Suhtlemisest, mitte vorstist rääkimisest. Eestlased vist tõesti ei ole harjunud, et keegi võib eesti keelt aktsendiga rääkida. Et öeldu sisu peab mõnikord vaid aimama. Et häälikute välted on naeruväärsed ja kummalisest kummalisemad. Paratamatult naerdakse. Need, kes naeravad, ei taha küll solvata, aga rääkijale, kes on ennast kätte võtnud, et mingit kuidagigi raskemat lauset artikuleerida, on see tõsiseks löögiks. Mõni inimene on jah nii tundlik, et ei salli enda üle naermist. Võtke kas või näiteks mind. Kui ma pedas inglise keelt õppisin, ütles keegi õppejõududest suurepärase mõtte, mida mäletan siiamaani ja peangi olulisimaks ükskõik millises keeleõppes. Põrgusse eksimatus, oluline on suhtlemine! Kui sinust on võimalik aru saada, kui sa teed oma mõtte kaasvestlejale selgeks, ongi kommunikatsiooni siht täidetud.
Suhtlemine ei ole ju grammatiliselt veatute lausete, vaid hoopis info vahetus. Sellel põhimõttel ma seisangi või vähemalt üritan seista, et olgugi kõik käändelõpud santlikult valed – kui ma saan inimesest aru, siis olen rahul. Olen sageli mõelnud: miks on nii, et nagu oleks eesti keel täiesti suus ja nagu ei häbeneks rääkida, aga kust tuleb ikkagi see seesmine hirm? Miks peab tingimata end eesti luuletajatega purju jooma, et sellest pingest vabaneda?
Ma usun, et mul on ka vastus. See on puhtalt statistiline asi: eesti keelt ei räägi eriti keegi peale eestlaste. Ja loogiline, et emakeeleoskajad räägivad omavahel ilusas ja soravas keeles. Noh, okei, enamasti, kuulete vä. Ja nüüd tuleb see teine suur grupp, Eesti venelased, ja hakkab rääkima oma tõesti vigast eesti keelt, mida eestlased pole eluski enne kuulnud. Loomulikult tuleb naer peale. Kõik uus on esialgu naeruväärne.
Samuti usun ma, et kunagi see möödub ja olukord saab umbes selliseks, nagu on inglise keelega, mida kõik räägivad tohutu hulga vigadega, kuid ikka saavad üksteisest aru ja on suhtlemisega rahul. Selleks on küll vaja piiride üha rohkemat avamist ja seda, et Eestisse tuleks rohkem kolmanda maailma inimesi, kes hakkaksid kohalike elanikega eesti keeles suhtlema. Vaat siis on tõesti naeruks põhjust.