Häbi jõust ja jõuetusest

Häbi teadvustamise nõrkusesse kaob meie ühiskonnas arvestatav hulk dialoogi. Kui ei tunta häbi, ei tunta ka oma vigu.

Tudengiajast mäletan, kuidas teoloogiaprofessor Kalle Kasemaa põimis sageli oma vana testamendi loengutesse mõne juudi anekdoodi. Kord iseloomustas ta anekdoodiga häbi jõudu juudi ühiskonnas. Lugu oli umbes järgmine.

„Elas kord üks mees, kelle nimi oli Jakob. Kord rõõmsas meeleolus peol kaotas ta hetkeks enese üle kontrolli ja peeretas valjusti. Sellest hakkas tal nii häbi, et ta kolis külast ära kaugele mägedesse ja alles siis, kui tundis, et surm hakkab tulema, otsustas oma kodukülla naasta.