Link kopeeritud!

HAIN REBAS: Punaväe vastu viisakas mundris!

 (285)

Kommunistid tuleb argiteadvuses natsidega võrdselt põlu alla saata
Loomulikult on Eesti “vaba maa, kõigi vaba maailma seadustega”, nagu kirjutas Mihkel Raud (EPL, 6. juuli), kui leidis poes läikivate viinapudelite vahel Adolf Hitleri pildiga T-särke. Levinud natsiretoorikat tunnetab Raud ka viimased valimised võitnud Res Publica väljundites, kole küll, aga see ei riivavatki rahva õiglustunnet.

Jah, häiritud Raual on mitmeti õigus. Sest kus mujal maailmas antaks uuesti välja räigelt antisemiitlik “Siioni tarkade protokoll”, see juba saja-aastane Ohraana-soperdis? Kus veel ilmub Hitleri “Mein Kampf” uustõlkes? Kus korraldatakse säärasele udukujule nagu Jüri Lina avalikke loenguid, mida soovitatakse isegi konservatiivse erakonna siselistis? Selgelt fasŠismihõnguliselt juhiti juba tosin aastat tagasi pseudoerakonda Eesti Kodanik.

Mis muidugi ei takistanud rahvamasse ja ajalehetoimetajaid selle skandaalset esimeest palavalt armastamast.

Nii et milles asi? Kas eestlased ongi natsid või vähemalt natsilembelised, nagu kuulutavad järjest Moskva propagandatorud kriitikavabale maailmale? Nagu juhtus näiteks hiljuti, pärast vanade leegionimeeste rongkäiku ja hernesupisöömist? Muidugi ei ole eestlased natsid. Ja ei oldud seda ka sõja ajal. Nagu polnud enamik punaväkke mobiliseeritud eestlastest kommunistid. Loomulikult mitte. Veendugem selles veel kord, lugedes hiljutise juubilari Juhan Peegli romaani “Ma langesin esimesel sõjasuvel”.

Kuklalaskude ja vere lõhn

Möödunud aastal äratas läänemaailmas elavat tähelepanu raamat “Stalin ja ta õukond” (Stalin. The Red Court, 2003), autoriks briti ajaloolane ja kirjanik Simon Sebag Montefiore. Ta esitlusviis on kohati lopsakas, vahel ropp mis ropp. Sest Kremli gangsteribande pingeline ja ohtlik, aga ka liiderlik eluolu, selle süldipeod, vägistamised, vangistamised, tapmised ja kõik muu antakse edasi peategelaste enda ilmekas kõnepruugis. Stalinlik epiteet “Raudperse” Molotovi kohta on neist väljendustest üks viisakamaid.

Montefiore lisab senistele käsitlustele isiklikku lähedust, autentsust, ka kuklalasu ja vere lõhna. Samas on tegemist põneva ja eelkõige usutava esitusega. Mis oleks, kui tõlgiks selle töö riigi toetusel eesti keelde ja lausa külvaks seda odavas väljaandes nagu muruseemet üle maa, koolidesse, raamatukogudesse, väeüksustesse? Et las rahvas loeb ja mõtleb. Kas siis mõne aasta pärast ikka nostalgitsetakse “vana hea kommariaja” üle? Kas ollakse ikka natuke uhke oma stalinliku rezŠiimi ja ta kohalike järglaste teenimise peale? Kas julgetakse jätkuvalt keerutada ja vingerdada, selmet otsustavalt hukka mõista totalitaarse okupatsiooni süngeid ilminguid? Ning kas oleks siis veel võimalik lausrünnata Eestit ja ta esindajaid, nii nagu ajalugudes ja ka ajakirjanduses praegu veel tehakse?

Vaevalt. Sest pärast Montefiore paljastava töö üldist teatavaksvõttu tahaks küll näha, kellel jätkuks jultumust või siis juba tobedust kiita NLKP-d, ta oblastitasemelist EKP-d ja nende “saavutusi” Eestis! Muide, ei olnud korpusemehed Eesti vabastajad ühtigi, välja arvatud Klooga surmalaagri puhul, kuhu nad kahjuks hilja saabusid. Kõigele sellele vaatamata jätkub endiseid igale poole, isegi poliitika juhtpositsioonidele. Vabas Eestis laiub pealegi ikka punabutafooria. Pronkssõdur ja see inetu viisnurgaga tornmaja Liivalaia tänaval on neist ehk tuntumad.

Aga ka leegionimehi ei saa üldistada kui puhtalt Eesti eest võitlejaid. Sinimägedes küll ja koos teistega kiiduväärselt tublisti, raskete kaotustega; müts maha igal ajal! Ent mida needsamad head mehed 1945. aasta kevadel, siis, kui Eesti oli ammu langenud, otsisid varemetesse vajuva Berliini all ja siis veel TsŠehhimaal, sellest on raskem aru saada. Ka Hitleri-Saksamaa Eesti okupatsioon pole kaugeltki veel läbivalgustatud. Ajaloolise tõe nimel tuleb tegutseda konkreetselt ja lähtuda hinnangute andmisel inimõigustest ja Eesti Vabariigi põhiseadusest.

Kui külvata Eesti koolid ja raamatukogud üle näiteks Rootsis äärmiselt mõjuvalt koostatud natsipattusid tutvustava raamatukesega “Sellest peate rääkima”, võiks mõne aasta pärast loota puhastavale ja impregneerivale efektile ka uusnatsluse puhul.

Kiiduväärt kolmas tee

Loe veel

Et leida tagasiteed euroopalikku tulevikku, otsib aastakümneid represseeritud Eesti ühiskond päevast päeva faarvaaterit äärmuslike pruuni Scylla ja punase Charybdise vahel. Hea oleks, kui saaks nii keerulisel retkel kellegi järgi orienteeruda.

Ka tänapäeval, nagu ka 60 aasta eest, tasuks võtta kurss mitte pruunide leegioni, veel vähem punaste korpuse, vaid hoopis sinimustvalgete soomepoiste järgi! Neid oli kokku kolm tuhat noort eesti meest, kes eirasid maailmasõja algatanud mõlema totalitaarvõimu illegaalseid mobilisatsioone Eestis. Nad põgenesid eluga riskides Soome, kus moodustasid rügemendi JR 200, kus nende üheks parooliks sai: “Punaväe vastu küll, aga viisakas mundris!” Nad toetusid Eesti Vabariigi põhiseadusele ja selle suursaadikule Helsingis (Aleksander Varma), mitte mingi röövelriigi juhikultusele.

Millegipärast ei ole soomepoistest Eesti avalikkuses palju kuulda. Liiga vähe tehakse Eestis välja soomepoiste idealismist ja panusest 1944. aasta juunis Karjala kannase meeletuis tõrjelahinguis ja suve lõpu poole Tartu all Pupastveres. Soliidsed ja solidaarsed oma vabariigiga on need mehed tänagi. Nad ei trügi Tallinna marssima, hernesupitama ja end avalikult upitama, vaid on jäänud tõsiselt võetavateks Eesti Vabariigi patriootideks. Just seepärast äärmuslikumad leegionimehed, ja veel enam korpusemehed, neid eriti ei armasta. Erinevalt leegionist ja korpusest saab soomepoiste ideaale vabalt tutvustada ka välismaal. Vastukaja nii läänes kui ka idas tuleb ainult positiivne!

Pruuni ja punase katku mõju ja võimaliku levi vastu Eestis peavad otsustavalt välja astuma haridus- ja kaitseminister. Montefiore Stalinit paljastav teos ja Rootsi eeskujul natside seinale naelutamine aitaksid selleks tõhusalt kaasa. Seda teeks ka soomepoiste eesti- ja vabadusmeelse “kolmanda tee” jõuline tutvustamine: soomepoisid pole sugugi halb ideaal, mille poole püüda, nii koolides kui ka kaitseväes. Eestlastel on, mille üle tõeliselt uhke olla.

Hain Rebas, Kieli ülikooli ajalooprofessor

Samal teemal:

Mihkel Raud, 6.7

Juku-Kalle Raid 9.7

Tõnis Kahu 12.7

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare