Haiti õppetunnid Eestile
Just samal hilisel pealelõunal arutas Haiti uus peaminister Jean Max Bellerive president Prevali nõunikuga Eesti e-riigi missiooni Port au Prince ja teavituskonverentsi Montana hotellis, mis praeguseks on muutunud rusuhunnikuks, mattes enda alla 200 prantsuse turisti.
Eesti kogemus oma riigi ülesehitamiseks moodsat info ja kommunikatsiooni-tehnoloogiat kasutades oli jõudmas sellesse meie jaoks kaugesse ja eksootilisse saareriiki.
Nüüd on muidugi selge, et lähemal ajal ei ole Haitil meie teadmisega midagi peale hakata, sest surnud tuleb välja kaevata ja maha matta ning mingit moodi taastada minimaalselt katastroofieelne olukord. Aga – see maavärina eelne aeg ei ole olnud midagi, mida tegelikult kadestada juba viimased 50 aastat.
Eesti sõnastamata käibetõdesid on moodsa inimese sügav usk progressi. Enamik meist on konkreetse kogemusega sellest, et peale raskusi läheb elu paremaks ja seda eelkõige materiaalsete väärtuste skaalal.
Jah, me kurdame oma rasket elu - kes tegelikult, kes natuke poosetades - kuid aja ja iseendaga üksi jäädes usume selgelt, et hoolimata aeg ajalt tekkivatest väikestest tagasilöökidest läheb meie elu järjest paremaks ja me peame lihtsalt olema osavad elu laineharjal püsima. Me oleme võitjate põlvkond, seljatasime vene karu ning nüüd oma puhta poliitilise tahtega sunnime oma riigi ühiskonna kui majanduse toimimise seaduspärasusi eirates esimese heaolu maailma.
Kas areng on ühesuunaline tänav?
Eelmisel kevadel tollasele Haiti peaminister Michele Pierre Louis’le e-riigi ülesehitamisese võimalusi analüüsides oli mul kõige muu kõrval võimalus heita põgus pilk ka Haiti enda lähiminevikku. Ühe pühapäeva varahommikul Port au Prince meie Kadrioru sarnase linnaosa villade tühje aknaauke ja kääksuvaid aknaraame vaadates ning laial tänaval üksikuid asfaldilappe uurides tekkis mul väga kõhe tunne.
Ma olin ju paradiisisaarel, läänepoolkera vanuselt teises vabariigis peale USAd, saarel, mis alles 50 aastat tagasi oli Kariibi mere piirkonna kõige suurem ja jõukam majandus ja nüüd oli see muutunud piirkonna kõige vaesemaks riigiks, kus keskklassi kohustuslikuks sõiduvahendiks on maastur ja seda mitte poosetamise pärast, vaid selleks, et punktist A punkti B liikuda. Sedagi autot juhtis traditsiooniliselt ihukaitsja, sest kunagi ei võinud teada, kas mõnele gängile ei teki head mõtet natuke raha teenida kõrge aia tagant erakoolist oma võsukest tooma ruttava pereema inimröövi abil.
Viisakate inimeste linnaosad olid mäenõlvadele peitu pugenud ning neid valvasid pidevad politseipatrullid, kuid tänavad ja teed olid demokraatia toimimise kohtadeks, kus esimene Haiti pööbliga paratamatult kokku puutus.
Asjast parema ettekujutuse saamiseks võib proovida endale ette kujutada miljonilinna, mille elanikud 6 aastat tagasi kodanikuprotesti korras prügi koristamise ära lõpetasid ning mille tagajärjel praktiliselt kõikidel tänavatel iga mõnekümne meetri järgi hiiglaslikud prügimäed peremehitsevad.
Kuidas on võimalik, et riigist, mis 1992 aastal Eestiga peaaegu sama suurt sisemajanduse koguprodukti inimese kohta suutis toota, toimus järgmised 15 aastat pidev allakäik, kui meie samal ajal pidevalt oma elujärge parandasime ja lõpuks isegi oma prügi koristama oleme hakanud?
Esimese vastuse annab troopika ise. Me oleme õnnistatud kliimaga, mis meid tööle paneb, kui mitte koristama, siis vähemalt ennast katma ning toitu varuma. Haitil saab läbi ka lihtsamalt, sest banaanid kasvavad õue peal ja mangod potsatasid valimatult sellesamale asfaldi kaotanud tänavale. Aga kliima ja sellepõhised klišeed ei saa olla seletus Haiti õnnetuste jadale nagu ei saa selleks olla ka formaalselt vabariiklik kord.
Poliitikute egod versus riigijuhtimine
Haiti allakäik algas pool sajandit tagasi laias laastus sellest, et riigi presidendiks – kuigi demokraatikult – valiti arst ja poliitik Francois Duvalier. Vaid mõned aastad hiljem oli vanahärrale peeglisse vaadates selgunud, et tema ise ongi kohalik õnnistegija ning ta kuulutas ennast eluaegseks presidendiks.
Papa Doci surma järel sai presidendiks tema 19 aastane poeg ja tolle valitsemiasjal allakäik jätkus. Ajal, kui meie toimetasime oma laulvat revolutsiooni, valiti Haitil peale sõjaväelist riigipööret nn. progressiivse inimkonna heameeleks presidendiks Jean Bertrand Aristide, pannes lõpu pea 30 aastat kestnud Duvalieride valitsemisele, kuid kahjuks mitte riigi ja rahva õnnetustele.
Riigivalitsemine aga ei saa koosneda ainult populuse meelitamisest, mida Aristide Duvalierilt selgeks oli õppinud. Tehnilised oskused ühiskonnas toimuvaid protsesse suunata olid aga selleks ajaks Haiti riigiteenistusest kadunud ning riigi allakäik jätkus.
Sellele aitas kaasa ka põhiseadus, mis sätestas otsevalitud presidendi ja täitevvõimu jagamise presidendi ja peaministri poolt, mis veelgi rohkem vastutust hägustas. Nii jõuti pidevate poliitiliste kempluste tulemusel ülemöödunud aastal olukorda, kus Haiti enda poliitiline eliit ei tahtnudki enam valitseda ja peaministriks kutsuti erakonnaväline daam, pikaajaline kohaliku Sorose fondi juht (umbes nagu meie Mall Hellam) lootuses, et ta suudab välisabi ja ekspertiisi abil riiki uuesti üles ehitama hakata. Mida on aga meil selle teadmisega meil peale hakata?
Esiteks kinnistas Haitil kogetu minu arusaama, et poliitilised valikud on tähtsad. Ja isegi kui me saame neid kriitiliselt ümber hinnata, ei pruugi see tähendada automaatselt progressi ja heaolu loomise taastumist. Siin Eestis on poliitikute põlastamine muutunud rahvaspordiks, kuid nende põlatute langetatud otsused on meie GDPl lasknud pikalt kasvada.
Teiseks, ühiskonna ja majanduse toimimise seaduspärasid võib küll natuke aega narrida, kuid neid ei saa ühiskonna enda arengut ohtu seadmata ignoreerida. Haiti eliit hoolitses enda eest, põgenedes ühiskonna eest tarastatud ja tõkkepuudega eramurajoonidesse, kuid selline elu on kallis ja ebamugav ning lõpuks saab “teine” Haiti “esimese” sealt ikkagi kätte.
Eliidile oleks olnud odavam arendada tegelikku regionaalpoliitikat, tegeleda urbaniseerumise probleemidega, hoolitseda infrastruktuuri arengu eest ka väljaspool Petonville (kohalik Viimsi), aga see oleks tähendanud maksude tõusu ja ilmselt ka piiranguid harjumuspärasesse kõikelubavasse elustiili.
Kolmandaks, ühiskonda tuleb alati koos hoida tugevusvaruga, sest keegi pole kunagi kindlustatud õnnetuste eest, mis habrast sotsiaalset kangast koos hoiavad. Me ei saa riskida kogu ühiskonna ebaõnnestumisega, sest nii selles olemine kui väljatulemine põhjustavad väga paljudele väga suuri kannatusi sõltumata üksikindiviidide tahtest.
Neljandaks, inimeste tehtud reeglitel on oma põhjused. Proletaarlikult ignoreeritud ehituskoodeksi ja korruptiivselt varastatud tsemenditonnide toodud õnn võib lõppeda mitte ainult trahvi ja vangla, vaid laiaulatuslike purustuste ja kirjeldamatute kannatustega.
Viiendaks, lootust ei tohi kunagi kaotada. Esimesel hetkel absurdsena tundunud soovi uute tehnoloogiate kasutamise abil läänepoolkera vaeseimat riiki taastama hakata toetasid paljude kohatud haritud haitilaste säravad silmad ja vankumatu usk, et elu võib siiski paremaks muutuda.
Täna tuleb loota, et seda sära nende silmades on võimalik taastada.
