Halb nali hakkab läbi saama
Metsaparisnikust juut Josef oli Kilingi-Nõmmel hea äri teinud ja otsustas sellest oma naisele Saarale telegrammiga teatada. Esimese hooga kirjutas ta: „Kallis Saara stop Minu äri läks hästi stop Olen homme pärast lõunat kodus tagasi stop Sinu Josef stop.” Koos aadressiga 24 sõna, á 5 senti – kokku 1 kroon 20 senti.
„Helde taevas!” hüüdis juut. „Nii palju raha!” Ta hakkas üle-aruseid sõnu maha kriipsutama, kalkuleerides: „Olen ma iial halba äri teinud? Saara teab, et ei ole. Aga miks ma siis seda kirjutan?” Ja tõmbas esimese lause maha. „Aga kui äri hästi läks, siis teab Saara, et ma homme koju tulen. Ja hommikul rongi ei tule, nii et Saara teab, et pärast lõunat.” Ta tõmbas ka teise lause maha. Järele jäi: „Kallis Saara stop Sinu Josef stop.” Aadressiga kokku 60 senti. „No vaata!” ütles juut, „kohe poole odavam!”
Sellest loost võib välja koorida mitu õpetusiva. Kui juttu on ettevõtlikust juudist, läheb mõte esimesena muidugi raha peale. Pealtnäha pole netikommentaaridel rahaga mingit pistmist. Nagu ka Kristjan Jõevere eilses Eesti Päevalehes osutas, ei ole kommentaaridel loo juures sugugi seda kaalu kui artikli loetavusel, mis portaaliomanikule hästi silma paistab. Kommentaatorid võivad loo sabas päevade kaupa märatseda, kuid kui lugu ei loeta, siis ei õnnestu selle juurde ka reklaami hankida. On muidugi omaette küsimus, kuivõrd uudisteportaalid end reklaamitulust üldse ära majandavad.
Tülikas müraruum
Ettevõtjalt, kes tegutseb kasumi teenimise nimel, peab seepeale küsima, et kui kommentaarid tulu ei too, miks ta siis sellist keskkonda enda kulul ehitab ja ülal peab. Seletamatust missioonitundest? Mis on kommentaaride võimaldamise eesmärk? Kümme aastat kommenteerimist pole Eestis sellele küsimusele mõistlikku vastust andnud. Kodanike põhiõigustega pole sel igatahes mingit pistmist. Sõna- ja arvamusvabadus internetis on tagatud igaühe õigusega seal oma võrgukohti luua ja neis soovitut avaldada (kehtivate seaduste piires), aga kuidagiviisi ei saa põhiseadusest tuletada ühegi meediaettevõtja kohustust pidada oma meediumi juures ülal tülikat ja kulukat müraruumi.
Kord uue vaimustuses ette võetud eksperimenti on ettevõtjatel ja nende palgatud toimetajatel raske lõpetada, sest kommentaariumisse on ilmselt koondunud üsna raske kontingent, tülikad inimesed, kes ei saa enda ja teiste õiguste-kohustuste tasakaalust kõige paremini aru. Anonüümne ja paraku ka nimeline kommentaator kipub lisaks olema vandenõu-uskne, veendunud, et nn õukonna- või ametlik ajakirjandus ei avalda tema ülihäid tekste neis leiduva tõe ja paljastatud saladuste tõttu. Siis on kommentaariruum tema ainus väljapääs. See lihtne mõte, et ehk tal polegi midagi öelda ja toimetajad tõrjuvad tema tekste nende kehva kvaliteedi, et mitte öelda sisutuse ja vaat et vaimuhaiguslikkuse tõttu, ei turgata vandenõuusksele muidugi pähe.
Eesti Päevaleht astus aastavahetusel oma kommentaariruumi korrastades pika sammu õiges suunas. Metsaparisniku jutust õpetust ammutades võib öelda, et EPL-il on paar olulist sammu siiski tegemata. Aastatega on nn püsikommentaatorite – nii oma kui ka väljamõeldud nime all kirjutavate – seisukohad sama hästi teada kui Saaral Josefi tehingud. Mis neist aina uuesti jäädvustada? Tähendab, kommentaarikasti võiks üldse ära kaotada ja jätta inimestele alles võimaluse kirjutada ainult oma surematu nimi iga loo juurde. Oleks poole odavam. See ei lahenda siiski küsimust: mis on selle juures ettevõtja kasu? Ainus veel proovimata variant on kommenteerimise tasuliseks muutmine, nagu võõras ärikeskkonnas sõnumite saatmine seda alati on olnud (post, telegraaf, telefon, nüüdsel ajal SMS- ja MMS-teated). Miks on tasuline see, kui keegi tahab anda teada oma lähedase surmast, aga mitte see, kui keegi tahab lihtsalt teist inimest avalikult sõimata?
Tekstide üleküllus
Kui kommenteerimine oleks tasuline – eks hinna kujundab turg, aga alustada võiks kommentaari hinnast näiteks viis krooni ehk ligikaudu summa, mis maksab posti teel toimetusele lugejakirja saatmine –, siis ehk hakkaksid kommenteerimiskihu käes vaevlejad esialgu kas või Josefi moodi arutlema, lõpuks aga leiaksid, et polegi midagi öelda.
Ma ei ole kindel, kas rahaline barjäär võiks iial kujuneda sama efektiivseks müratõrjujaks kui toimetaja tegevus. Tõenäoliselt mitte. Ka väga edevate inimeste kätte võib sattuda väga palju raha, nii et neid rahalise tõkkega ei pidurda. Toimetamine kui tekstide maailma väravavahi töö on endale eluõiguse saanud evolutsioonilisel teel ja pole põhjust arvata, et see oleks interneti või masinkorrektuuri leiutamisega oma funktsiooni lõplikult kaotanud. Toimetaja ametikoht on sündinud teksti autorite vähesest enesekriitilisest meelest. Kui kõik autorid oma kirjutatut piisavalt kriitiliselt hindaksid, ei oleks maailmas tekstide üleküllust, piiramatut vohamist. Avaldamiseni jõuaksid ainult mõtet täis ja ladusas keeles tekstid. Ülejäänud seisaksid lihvimiseks sahtlis või ootaksid ahju või jäätmekäitlust. Või oleksid üldse kirjutamata aukartusest toimetajate seatud künnise kõrguse ees. Keskmise sissetulekuga inimesele on tänapäeval täiesti jõukohane tekste oma kulu ja kirjadega raamatuks teha. See tähendab, et ka kirjastused ei suuda enam täita oma rolli kvaliteedifiltrina. Neist pääseb oma tekstisse armunu mööda. Siiski nõuab toimetajast möödapääsemine raamatuäris aega ja pisut raha. Netimeedias aga mitte, seal on toimetajast möödaminekuks ehitatud lausa uus paraaduks. Milleks küll?
Netikommentaaride ajajärk saab meedias vääramatult läbi. Peak comment on arvatavasti juba seljataha jäetud. Ärilises mõttes oli tegu ummikteega, ühiskondlikus plaanis aga tehnoloogiasiirdele järgneva tüüpilise liialdusega, vasikavaimustusega võimaluste avardumisest. Kalli sotsiaalse eksperimendi kulu on veel siiski vara kokku lugeda, iga päev arutelu (sh käesolev artikkel) kasvatab ju seda. Isegi ainult meediasfääri piires on netikommentaarid suhteliselt tühine probleem. Aga nad on sattunud avaliku mõttevahetuse keskpunkti, sest tühisusest hoolimata on neil küllalt võimet haiget teha ja ebaõiglust külvata. Vahetaks siis ehk fookust ja püüaks raha teha sellelt, mis hakkab juhtuma pärast nn vaba kommenteerimise ajajärgu lõppu.
