Ent sel aastal on rikkalike hüvitiste saamise lootus nigelam kui mullu, samuti pole põllumeestel erinevalt eelmisest aastast vähimatki moraalset õigust ikaldushüvitisi nõuda.

Hüvitiste saamise lootus on nigel seepärast, et Eesti riigieelarve on niigi defitsiidis ning teistelt sama suures rahahädas olijatelt raha vähemaks võtmata on sealt võimatu erakorralisteks toetusteks miljoneid kroone leida. Mullu tulid ikaldushüvitised põllumeestele kergemalt kätte ka riigikogu valimiste tõttu (igaüks tahtis valimiste eel saada põllumehe sõbraks), tänavusügisestel kohalike omavalitsuste valimistel on keskvalitsuse raha jagamine kõrvalisem küsimus.

Moraalset õigust hüvitist nõuda pole enamikul põllumeestel seepärast, et tänavu kevadel oli neil kõigil võimalik rapsi- ja teraviljasaak ikalduse vastu kindlustada, kusjuures 40 protsenti saagikindlustusmaksetest oleks korvanud riik. Paraku kasutas seda võimalust vaid käputäis põllumehi, teistele kulub praktiline õppetund saagikindlustuse vajalikkusest igati ära.

Kevadel põhjendasid põllumehed kindlustuslepingu sõlmimata jätmist asja uudsuse ja rahapuudusega. Jutt asja uudsusest ei ole tõsiseltvõetav argument – kui leping üksnes selle pärast sõlmimata jäi, siis pole põllumehel küll põhjust kedagi teist peale iseenda süüdistada.

Rahapuudust kannatavale põllumehele võib kaasa tunda, aga sama mure vaevab ka paljude teiste elu-alade esindajaid. Mõnes osas on põllumajandus tõesti eriline majandusharu, aga mitte nii eriline, et riik peaks äririski põllumehe õlult võt-ma. Võib vaielda selle üle, kas põllumajandust tuleks aidata otsetoetuste ja tollidega (kui teised riigid seda teevad), ent ebasoodsa ilma eest peaks küll põllumees end ise kaitsma – kui saagikindlustus ei meeldi, siis annab kahju saamise võimalust vähendada erinevaid kultuure kasvatades.

1990. aastate esimesel poolel ei olnud ka siinsetel töösturitel ja kaupmeestel oma tegevusriskidest õiget arusaamist, aga nüüdseks on suur osa neist õppinud riske kontrollima. Põllumeestel oleks aeg tõestada, et nad pole rumalamad.