Kremli tegevus ja retoorika on jätkuvalt agressiivsed. Detsembris heaks kiidetud Venemaa rahvusliku julgeoleku strateegias seab Moskva oma peamiseks julgeolekuohuks USA ja NATO, kuigi Alliansi tegevus on olnud selgelt kaitseiseloomuga ning Venemaad mitteähvardav. Moskva on oluliselt tugevdanud ja jõuliselt demonstreerinud oma sõjalist kohalolekut NATO idapiiril, seda nii NATO-vastaste stsenaariumitega massiivsete õppuste kui ka sõjalise jõu alalise kohaloleku suurendamisega. Ohtlikuks signaaliks on ka Kremli sõnum mitte vähendada kaitsekulutusi ajal, mil riik vajub üha sügavamasse majanduskriisi.

Üks murettekitavamaid sõjalisi arenguid meie regioonis on Venemaa arendatav tõkestusvõime (A2/AD, Anti-Access/Area-Denial). Kaliningradi oblastisse on paigutatud õhutõrje raketikompleksid S-400, mis suudavad kontrollida õhuruumi 250 kuni 400 kilomeetri raadiuses. Koos Leningradi oblastis asuvate õhutõrjekompleksidega, mis asuvad 35 kilomeetrit Eesti piirist, on Venemaa relvajõud suutelised takistama meie liitlaste ligipääsu siia ja tegutsemisvabadust regioonis. See on tänane strateegiline väljakutse NATO jaoks, mis nõuab liitlaste ühtsust ning pikaajalist kaitse- ja heidutushoiaku tugevdamist.

On mõistetav, et Lääs ei saa edasi liikuda Venemaaga suhtlemata. Ka meile on see vajalik, tegemaks Venemaale üheselt selgeks, et NATO ja EL kaitsevad oma liikmesriike igasuguse rünnaku vastu. Aga NATO-Venemaa suhtluse saab taastada vaid kõigi liikmesriikide nõusolekul, valitud teemadel ning aktsepteerimata Krimmi okupeerimist ja Venemaa tegevust Ida-Ukrainas. Moskva peab mõistma, et tal pole vetoõigust suveräänsete riikide, näiteks Ukraina, Gruusia või Moldova demokraatlike otsuste üle. Usalduse loomine Venemaa ja Lääne vahel sõltub eelkõige Kremli enda valikutest.

Poliitilised julgeolekuriskid on siiski ka meil kodus. Riigi julgeoleku seisukohalt on näiteks täiesti arusaamatud opositsioonilise EKRE avaldused, mis seavad küsimärgi alla meie lähedase liitlassuhte USA-ga, seejuures Eestit banaanivabariigiks nimetades ning tänitused NATO artikkel viie küsimuses. Samuti soovitab EKRE juht pikaajalise vajadustest ja vahenditest lähtuva kaitseplaneerimise asemel tegeleda vanaraua hankimise ja pabertiigrite joonistamisega. Kindlasti ei teeni sellised avaldused Eesti julgeolekuhuve.

Oleme palju saavutanud

Eesti on teinud olulisi samme iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks. Sellest aastast kehtib riigiaparaadi kriisidele reageerimise kiirust tõstev uus riigikaitseseadus, kooskõlastamisel on eelnõu, millega laiendame meie sõjaväeluure õigusi parema eelhoiatuse tagamiseks. Aasta esimestel nädalatel sõlmisime toetussoomukite kerede hankelepingu Norraga ning võtsime kasutusele tankitõrjesüsteemi Javelin. Aasta teises pooles saabuvad Hollandist jalaväe lahingmasinad CV-90 ja sellega on Eestile tekkimas täiesti uus võimekus - soomusmanöövervõime.

Meie iseseisev kaitsevõime tugevneb järjekindlalt. Eesti kaitseväelased on väga hästi väljaõpetatud, varustatud ja relvastatud. Tänavusest kaitse-eelarvest läheb neljandik uute võimete loomiseks. Kaitseväe peamised löögiüksused 1. ja 2. jalaväebrigaad saavad pea 47 miljoni euro eest varustust, uut taristut ehitame 53 miljoni euro eest.

Ka NATOga liigume õiges suunas. Alliansi fookus on selgelt nihkunud kollektiivkaitsele ning prioriteediks on saanud meie piirkond. Täna toimib Ämarist NATO õhuturve, mida praegu teostavad Belgia hävitajad ja Eestis harjutavad rotatsiooni korras USA maaväe kompanii. Sel aastal ootame lisaks siia Saksa ja Briti maavägede üksusi, samuti toimuvad Balti riikides regulaarselt õppused liitlastega. Eestis asub NATO staabielement, siia on eelpaigutatud liitlaste varustust, parendatud on Alliansi reageerimiskiirust ning kaitseplaneerimist. Omalt poolt jätkame vajalike tingimuste loomist liitlaste kohalolekuks ning oleme kinnitanud korra, mis kiirendab välisriigi sõjalaevade ja -lennukite Eestisse saabumist.

Palju on veel teha

2016. aastal valmib pikaajalise ettevaatega Riigikaitse Arengukava, mis määrab meie prioriteedid aastani 2026. Kindlust tulevikku vaadata annab teadmine, et Eestis valitseb selge poliitiline konsensus kaitsekulutuste taseme osas, mis võimaldab meil teha kaugele ulatuvaid plaane.

NATO tippkohtumisel sel suvel Varssavis seame strateegilise sihte kollektiivkaitse osas. Eesti eesmärgiks on tugevdada NATO siinset kaitse- ja heidutushoiakut, mis esmajärjekorras tähendab Alliansi alalise kohaloleku tugevdamist ja pikaajalisemalt planeeritavamaks muutmist, samuti reageerimiskiiruse suurendamist. Selle saavutamiseks teeme tihedat koostööd Läti ja Leeduga, kellega oleme kokku leppinud ühistes eesmärkides Varssavi tippkohtumiseks - ühine hääl kõlab kõvemini kui igaüks iseseisvalt oma asja ajades.

Mahatma Gandhi on öelnud, et kiirus pole oluline, kui minnakse vales suunas. Eesti ja NATO eesmärk on tagada kõigi liitlaste julgeolek. Parim viis selle saavutamiseks on usutaval kaitsevõimel põhinev veenev heidutus. Ainult nii saame olla kindlad Eesti kaitstuses.