Hannes Hermaküla: Eesti mees ei palu abi, vaid sureb saapad jalas nagu kauboi
Arsti vahet käimine on teadagi on nõrkadele ja neile, kel haigus juba kahe käega kõri kallal. Normaalsel eesti mehel pole arsti vaja. Veel vähem hingeabi või nõuannet. Eesti mees on mõnes valdkonnas nii maailma kui ka Euroopa edetabeli tipus. Kahjuks küll negatiivses tipus.
Alkoholi tarbimine on üks tipp. Teine on lühike eluiga. Kolmas täielik tipp maailmas on eesnäärmevähki suremine. Kõigi kolme tipu puhul annab midagi teha.
Käes on movember, meeste tervise kuu. Mõni mees on ennastsalgava vuntsijupatsigi ette kasvatanud. Ikka selleks, et ootamatu stiilimuutusega tuttavate tähelepanu meeste tervisele juhtida.
Movembri raames tegin heale tuttavale imeliku ettepaneku. Mis siis, kui loobuks kuuks ajaks alkoholist ja vaataks, kas ja mis tervisenäitajad muutuvad?
Tegemist on täiesti tavalise üle neljakümnese eesti mehega, kes tarbib alkoholi nii nagu teisedki mehed. Tirisin oma sõbra koos „Ringvaate” kaameratega Nõmmele perearsti juurde. Mees tunneb end hästi, millegi üle ei kaeba. Tõsi küll, üleliigseid kilosid on natukene kogunenud. Ja vahel öösiti kurk kuivab. Käraka kohta pole tal ka muud öelda, kui et mis see väike pits ikka mehele teeb, puhastab pigem sooli.
Kui ta mõni aeg hiljem arstikabinetist väljus, oli tema nägu tõsine. Kadunud oli rõõmus olek, millega olin juba esimesest klassist alates harjunud.
Vererõhk, kolesterool ja maksanäitajad kiskusid kiiva. Viimased lausa neljakordselt.
Maks teeb alkoholiga võideldes kõva tööd, töötab ülekoormusega. Perearst andis mõista, et oli viimane aeg läbivaatusele tulla. Mõni aasta veel, nii umbes viis, ja siis annab ka enesetunne märku, et nüüd peaks oma perearsti üles otsima. Ainult et siis on juba tekkinud mõned permanentsed vigastused.
Mis temast edasi saab? Kas kuu aega alkoholipaastu midagi muudab? Seda peate detsembri alguses „Ringvaadetest” ise järele uurima.
Elu on nagu maraton. Vähemalt on ta selleks mõeldud. Mõned küll peavad seda spurdiks ja pahatihti kustub nende eluküünal liiga vara. Võtkem kasvõi eelmise nädalalõpu traagilised liiklussündmused.
Pikamaadistantsil peab jooma enne, kui vajadus tekib. Kui tahad finišini välja rügada, peab kütus paagis olema. Ehk jooma enne, kui janu tekib.
Mõni praktiseerib sellist süsteemi ka viinaga. Janu pole, isegi vajadust pole, aga igaks juhuks ikka. Kes iganes selle vastu sõna võtab, võib arvestada kaasmaalaste tigedate kommentaaride või pilkudega.
Jätke mu viin rahule! Hiljuti valmis eelnõu, mis lubaks avalikus kohas kerget alkoholi kasutada. Milleks ja kellele seda vaja on? Pooled korrad, kui suviti Nõmme parkmetsas sörkimas käin, näen noorte, tihti teismeliste seltskonda sedasama kerget alkoholi tarbimas. Neist omakorda pooltel kordadel on pargipingil lihtsalt poolik viinapudel ja jõhvikamahla pakk. Joomist alustame vara, arsti juures käimist hilja.
Arsti juurde peaks ka jõudma enne, kui „janu” käes. Rootsi mees elab eesti mehest 8,7 aastat kauem, osalt tänu eesnäärmeprobleemide varajasele märkamisele.
2007 avastati USA-s metastaatilises faasis 1%, Eestis aga 30–40% eesnäärmeprobleeme. Õigel ajal jaole saamine päästab elusid nii „harju keskmise” alkoholitarbimise kui ka eesnäärme puhul.
Autole me igasugust sodi sisse ei vala ja ülevaatusel käime ka iga aasta, endaga võiks sama teha!