Ka trammi puhul esineb variatsioone. Alljärgnevalt pean trammi all silmas sõidu­suunas muust liiklusest eraldatud liini, mis ühel tasandil üksnes ristub muu liiklusega ja millel on eraldi platvormidega peatused. BRT puhul tuleb võrreldavuse tagamiseks rääkida seega täiemõõdulisest BRT-st, mis trammiga enim sarnaneb.

Just siin libastus tegevlinnapea oma argumentatsioonis kõige tõsisemalt, omistades BRT-le omadusi, mis ei ole veoliigi­spetsiifilised. Näiteks on mainitud prioriteedisüsteemiga foore ja kulutusi ligipääsu­teedele, mis on veoliigist sõltumatud.

BRT levib laialt eelkõige arengumaades, kus see toob endaga kaasa revolutsioonilise transpordikorralduse muutuse. Kõigest mõned aastad tagasi polnud paljudes sealsetes miljonilinnades üldse linna korraldatud ühistransporti. Inimeste liikumisvajadusi rahuldas nn paratransit, mis meenutab meilgi tuntud liinitaksosid, kuid fikseeritud sõiduplaani neil polnud. Ummikus istudes pidid eelkõige vaesemad, getos elavad inimesed iga päev tööle jõudmiseks tunde kulutama. Sellises kaoses oli vaja kiiret lahendust, milleks BRT sobib. Olemasoleva teevõrgustiku baasil loodi bussidele eraldatud rajad, mis liiguvad regulaarselt ning kiirelt. Sõitjatele kehtib ühtne piletisüsteem terves linnas – paljude jaoks vähenesid kulutused transpordile seetõttu hüppeliselt.

Kokkuvõttes räägime probleemidest, millega lääne- ja isegi postsovetlik ühiskond enam ammu rinda ei pista – toimivad ühistranspordisüsteemid on olemas.

Kas BRT on trammist odavam? Kui võrrelda Põhja-Ameerika keskmisi BRT ehitusmaksumusi trammiliinide omaga, siis üldiselt on tramm kallim. Paraku võrreldakse sellistes hinnangutes uute trammi­liinide rajamist muu hulgas BRT projektidega, mille korral ei rajata uusi sõidu­radasid, vaid eraldatakse mõni rada sõiduteest busside tarvis. USA-s on üle 40 BRT nime kandva süsteemi, millest ainult viis kvalifitseeruvad trammiga võrreldavaks. Kui ehitada täiemõõduline BRT, poleks see trammist just palju odavam.