Eilses Eesti Päevalehes jahmatas reformierakondlase Silver Meikari ettepanek karistada Gerd Kanterit ja teisi meie tipp-sportlasi Pekingi olümpiamängude boikottimisega, sest Hiinas rikutakse inimõigusi.

Ilmselt ei saa Meikar üldse aru, et pikki aastaid OM-medali nimel töötanud sportlaselt võtab boikott võimaluse lõpetada oma elutöö.

Kahjuks on olümpiamänge varemgi boikotitud, aga need on vead, millest tuleb õppida. Kui USA jäi kõrvale 1980. aasta Moskva olümpiamängudest, siis ei mõjutanud see N Liidu poliitikat vähimalgi määral. Ka N Liidul ei õnnestunud mitte kuidagi mõjutada USA-d Los Angelese olümpiamängude boikottimisega 1984. aastal. President Ronald Reagani karistamise asemel karistasid kommunistid selle otsusega võrkpallur Viljar Loori, korvpallur Heino Endenit, vasaraheitjat Jüri Tamme ja sadu teisi sportlasi, kellelt võeti võimalus võistelda OM-medalite pärast.

Päris haige on aga Meikari väide, nagu oleksid Pekingis võidetud medalid “verised”. Sama loogika järgi peaksime häbenema Kristjan Palusalu 1936. aastal Berliinis võidetud kahe kuldmedali pärast, sest Hitler oli selleks ajaks koonduslaagrisse toppinud juba tuhandeid poliitilisi konkurente, juute, mustlasi ja vaimuhaigeid.  Õnneks on eestlased Palusalu kuldmedalite üle õigusega uhked. Eriti sümboolne oli see, et klassikalises maadluses võitis Palusalu Kurt Hornfischerit kullaheitluses Adolf Hitleri silme all, sest füürer oli isiklikult tulnud kaasa elama aaria rassi triumfile ühel toonaste mängude prestiižikamal alal.

Olen vaid ühes Meikariga sama meelt: Hiinas rikutakse inimõigusi. Aga nende rikkumiste vastu protestimiseks on Meikaril palju paremaid vahendeid kui sportlaste karistamine. Alustuseks soovitan Meikaril nõuda, et reformierakondlased lahkuksid riigikogu Eesti-Hiina sõprusrühmast. Poliitikud jäägu oma ja sportlased oma liistude juurde.