HANNES RUMM: Herkel ja Meikar on mugavusprotestijad

Väga raske on tõsiselt võtta nende Eesti poliitikute proteste Pekingi olümpiamängude vastu, kes suure suuga nõuavad Eesti sportlastelt OM-ist eemale jäämist või sarjavad Rahvusvahelise Olümpiakomitee juhte, aga ise ei liiguta Eesti parlamendi ja valitsuse tegelike protestide esitamiseks lillegi, kirjutab riigikogu SDE fraktsiooni liige Hannes Rumm on ajaveebis.

Sellised protestiavaldused on kahepalgelised mugavusprotestid, sest tegutsemist nõutakse kelleltki teiselt ise vähimatki initsiatiivi näitamata ning poliitilist vastutust võtmata.

Pekingi OM-i vastaste protestide otsa tegi lahti reformierakondlane Silver Meikar, kes nõudis Eesti eemalejäämist Pekingi mängudelt karistamaks Hiina kommuniste vaieldamatute inimõiguste rikkumiste pärast. Ajendatuna Hiina kommunistide jõhkrast vägivallast Tiibetis kritiseerib ROK-i käitumist Andres Herkel IRL-ist.

Kuigi mõlema mehe Hiina-kriitika on igati põhjendatud, on see suunatud valele aadressile. Nende mugavusprotestide adressaat on Hiina kompartei ja ROK-i asemel Eesti ajakirjandus.

Olen siinkohal kolleegidele mõne mõttega abiks, et suuri sõnu asendaks kasvõi väiksed, kuid see-eest ehtsad teod.

Algatuseks on üks väike võimalus oma protesti näitamiseks nii, et lisaks Eesti ajakirjandusele jõuaks see kindlasti ka Hiina välisministeeriumisse, Riigikogu Eesti-Hiina parlamendirühma boikoteerimine. Paraku leiame tänasegi seisuga selle sõprusrühma nimekirjast väga mainekaid Reformierakonna ja IRL-i poliitikuid. Aga muidugi on Andres Herkelil märksa mugavam tegevusetuse pärast kritiseerida ROK-i presidenti Jacques Rogge'i kui Hiina parlamendirühma aseesimeest Urmas Reinsalu.

Järgmiste tõsiste ja tegelike protestivõimalustena on Eesti poliitikutel kasutada mitmeid poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid, muuhulgas näiteks Riigikogu avalduse tegemine protestimaks viimaste päevade vägivalla vastu Tiibetis. Mina olen sellise avalduse tegemise poolt, kuigi see kindlasti ärritab Hiina võime ja võib tuua tagasilööke Eesti-Hiina suhetes. Jääb ainult imestada, et nii lihtsale mõttele ei ole ikka veel tulnud ükski mugavusprotestija.

Näitamaks oma tegelikku protesti Hiina käitumise vastu on Eestil võimalik kasutada isegi majanduspoliitilisi vahendeid. Aga jällegi pole ükski mugavusprotestija öelnud poolt sõnagi selle kohta, et Eesti riigiettevõttel Tallinna Sadam pole eetiline teha ühist ja ülisuurt investeeringut maailma suuruselt neljanda Ningbo sadamaga Hiinast.