HANNES RUMM: Pühade lehmade ohverdamise aeg

 (29)

Iga tõsine kriis on valus ja vastik. Õnneks on suurtel kriisidel ka üks hea omadus: need sunnivad kivistunud seisukohti ümber hindama.

Toon vaid ühe näite meie lähiajaloost: tont teab, kui kaua veel oleksid ülemnõukogu ja Eesti Kongress kembelnud selle üle, mis põhimõtete järgi omariiklus taastada. Aga siis, kui  dessantsoomukid veeresid 1991. aasta augustis Tallinna poole, leiti kriisiolukorras kiiresti mõistlik lahendus.

Tänavuse majanduslanguse meeldiv kõrvalmõju on asjaolu, et tekkinud arutelus hinnatakse ümber mitu püha lehma. Pea kogu taasiseseisvumise aegu on meil nagu issameiet korratud: Eestile tagavad edu madalad maksud, õhuke riik ja tasakaalus riigieelarve.

Õnneks leiab ainuüksi viimasest nädalast mitu esinemist, kus eri arvamusliidrid rahumeeli neid käibetõdesid kritiseerivad. Majandusteadlane Ott Toomet soovitab riigil halbadel aegadel riigieelarve defitsiiti lasta ja majanduse elavdamiseks rohkem investeerida. Kultuuritoimetaja Kaarel Tarand soovitab suurendada maksukoormust ning suurettevõtja Olari Taal kehtestada automaksu.

Maksud nagu Venemaal

Tasakaalus riigieelarve ja madal maksukoormus aitasid Eesti riigi raskest üleminekuajast edukalt üle ning tekitasid mulje, et ainult nii ongi hea ja õige. Eestis harjuti põlastama kõrge maksukoormusega Põhjamaid ning vaikitakse häbelikult sellest, et meie tulumaksupoliitika sarnaneb rohkem Venemaa kui Lääne-Euroopa omaga.

Samal teemal:

Tänavused maksuväitlused pakkusid kaks näidet selle kohta, et senised arusaamad on murenemas. Reformierakond on harjunud mõtlema, et üks nende edu alus on tulumaksumäära alandamine. Ent sel suvel satuti halva üllatusena võimsa surve alla ja seetõttu tuli tulumaksumäära alandamisest vähemalt ajutiselt loobuda. Avalikkuses domineeris selgelt seisukoht, et Eesti ühiskond ei vaja järjest madalamat tulumaksu, vaid riiki, mis investeerib tulumaksureformi peatamise arvelt kokku hoitud miljardid haridusse, jätkab sotsiaaltoetuste maksmist ning tagab tuletõrjujate jõudmise abivajajani enne maja mahapõlemist.

Toetust on leidnud ka autode maksustamise idee, kuigi Eestis oli seni laialt levinud arusaam, et auto omamine on inimõigus ja ühissõiduki kasutamine raske puue.

Juba varasuvel algas arutelu autode maksustamise üle: näiteks kas luksusautosid tuleks maksustada? Augustis esitas rahandusminister Ivari Padar valitsusele kava kehtestada autode registreerimismaks, mille kohaselt maksustataks kõik esmaselt Eestis registreeritavad autod sõltuvalt nende keskkonnavaenulikkusest.

Mõlema maksu puhul andnuks riik inimestele kaks selget sõnumit. Esiteks suunanuks autode maksustamine inimeste eelistusi võimalikult keskkonnasõbralike autode kasutamisele, sest maksu määr oleks lähtunud auto võimsusest või CO2 heitmete määrast. Teiseks vähendanuks automaks väliskaubanduse puudujääki, sest iga Eestisse toodud auto viib raha meie majandusest välja. Mida võimsam ja suurema mootoriga auto, seda enam reostab ta keskkonda ja suurendab väliskaubanduse puudujääki veel ka rohkem kütust kulutades.

Olari Taal sõnastas selle tõe hiljuti Eesti Päevalehes (“Eesti majanduskasv: pankade juhtimisviga” 25.9) nii: “Minule isiklikult meeldib automaks. Auto-transport tähendab, et raha kütuse eest voolab riigist välja. Ja miks üldse peaks üks inimene kasutama punktist A punkti B minekuks kolm korda rohkem kütust kui teine?”

Kuid ka autode registreerimismaksust ei saanud asja, olgugi et see toonuks sõltuvalt maksumäärast riigieelarvesse 300–500 miljonit krooni. Võrdluseks – igakuise lastetoetuse maksmiseks kulub praegu aastas 700 miljonit krooni. Kehva kompromissina tõstab riik uuest aastast autode registreerimise lõivu seniselt 1000 kroonilt 1900 kroonini.

Eesti võimas autotööstus?

Praegu ei maksusta Euroopa Liidus autosid ainult Eesti ja Leedu. Euroopas ei peeta õigeks maksustada autoomanikke ainult kütuseaktsiisi kaudu, sest autostumisega kaasnevate prob­leemide lahendamine on ühiskonnale palju kallim kui ainult aktsiisist laekuv tulu.

Rusikareegel on see, et autode maksustamise koormus on madalam neis riikides, kus on tugeva lobiga tugev autotööstus. Kõrgem on autode maksustamise tase aga neist riikides, kus oma autotööstus on nõrk või puudub ja kus autostumine seetõttu mõjutab väliskaubanduse tasakaalu valusamalt.

Kui tutvustada mõnele välismaa majandusteadlasele Eestis rakendatavat autode maksukoormust, siis arvab ta, et tegemist on mõne suurt autotööstust omava arengumaaga, kus keskkonnakaitset ja säästlikku tarbimist ei peeta millekski.

Õnneks on tänavune arutelu juba tugevasti mõjutanud inimeste suhtumist autode maksustamisse. Veel tõsisem surve autode maksustamiseks tekib järgmisel aastal, sest ülemaailmse majanduskriisi tingimustes suurenevad käärid riigi tulude ja elanike ootuste vahel veelgi. Pole raske ennustada, kuidas käitub avalik arvamus olukorras, kus valida on autode maksustamise ja näiteks mitmest olulisest sotsiaaltoetusest loobumise vahel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare