Mõtlesin sedagi, kas filmi loojad vinti üle ei keera ja äkki võib juhtuda, et film keelatakse ära. Nõndamoodi auklikku maanteed mööda Tallinna sõites ja kinole mõeldes hakkas mu enda silme ees uus filmilugu rulluma.

Lugu algab 15 aastat tagasi Moskvas. Kremli nagiseval nahkmööblil on istet võtnud laudkond inimesi. Õhkkond on pingeline. Seda reedavad pilgud, mis kerkivad kõigile kättejagatud paberitelt rääkija suunas. Tingimustes, kuna need on ainult ühel poolel esitada, on kokku lepitud. Arutatakse ajagraafiku üle. Otsustatakse, et tärminiks jääb aasta 2010. Allkirju ei kirjutata ning lepingu dokumente ei vahetata. Fikseeritakse ainult üks paber, mis jääb puhuks, kui seda nõuab selguse saamiseks rahvusvaheline üldsus või tulevikus ajaloolased.

Edasi hargneb tegevustik juba Eestis. Kokkuleppe kohaselt algab mäng läänebloki riikide ja kohaliku elanikkonna jaoks mastaapselt. Vabrikud õmblevad trikoloore, rahvas kutsutakse üles moodustama inimkette ja rõkkama öölaulupidudel. Üliõpilasliikumised, seltsid ja ühingud tõusevad varjusurmast. Trükitakse oma raha. Toimub suurejooneline performance “Vene vägede väljaviimine”. Nagu Kremli lepe ette näeb, teeb “lagunemisest marru aetud Moskva väikese rahva vabaduse vastu” paar ähvardavat sammu.

Edasi näeme inimesi läänes

Ühed on enesele polüesterlipsu asemel juba siidilipsu ja peenvillase ülikonna ostnud. Nad seletavad pea igale enam-vähem ilusa naeratusega inimesele, mida kõike meie paesel maalapil toimetaval vapral rahval maailmale pakkuda on. Peekonit, puitu, paasi ja Pärti. Teised, kes käivad toonaste riietega tänaseni, lunivad kehakeeles või omakasupüüdliku võõrkeeleoskaja vahendusel lihtsalt kõike seda, mida varem sai keskkomitee loa alusel või boonipoest. Kõigil on kogu aeg pea uimane ning tunne, et varsti makstakse palka kullas ja kõik saavad kolida mere äärde oma majja. Mõned saavadki, kes õigest kohast küsida oskavad või hääletamisel kerkiva pastaka värvi järgi oma vaba otsuse langetavad.

Aids võtab esimese eestlasest ohvri. Kui tänavatel jõuab proportsioon 3:1 Nõukogude autode kahjuks, hakatakse Ruokatalo makkara’st rasvaseid näppe pühkides nõudma, et kuradi venelased õppigu eesti keel ära. Mõni õpibki. Sammutakse kange seljaga, peod värvilisi õhupalle täis nagu vanasti paraadil, Euroopa Liitu. Nagu panka, kellelt loodetakse saada tagastamisele mittekuuluvat laenu. Kellel on raha ja tutvusi, soetavad jahirelvad, kellel relvaeksami sooritamiseks vähem nutti, kasvatab vuntsid, astub Kodukaitse ridadesse ja talle usaldatakse automaat.

Kui siiski kõik ei edene nagu oodati, laseb rahvas ennast järjepanu lohutada. Näete ju, kuidas linnad kerkivad, öeldakse viidates kraanadele. Loomeliidud on rahul, teatrid käivad festivalidel, kunstnikud välisnäitustel ning arhitektid ei käi enam Kukus joomas, vaid loovad enestele üksteise võidu modernseid monumente. Seltskonnaajakirjad teevad vaheldumisi lugusid ullikestest ning püstirikastest.

Kogu varandus, mis riigis on, käib paarikümne rikkama kodust kodusse, kuna tänu tutvustele pankrotihaldurite seas saadakse enamik ihaldatavast alla omahinna pankrotipesadest kätte. Nolkide ja tattninade kõnepruuki ilmuvad sõnad “minu mets”, “pärandus” ja “tagastamine”. Aeg-ajalt küsib keegi, et mis meil siin ometi toimub, ning saab vastuseks, et joo vähem või vaata peeglisse.

Ootamatu kaugekõne

Näeme kaadris ainult telefonitoru ja kriipsuks tõmbunud suud, mis küsib, kas teate, mis aasta käib? Teame-teame, juba tegutseme, tuleb vastus. Kaitseliidu ülema ametisse nimetamisega annab veel venitada. Pärnu väeosa on kinni pandud. Nekrutiealistest saab vaevalt pool mobilisatsiooni kokku. Teisisõnu, kõik on rahulikud ja kaitsva vihmavarju vettpidavuses veendunud.

Selge, tegutsege, tuleb lakooniline lõppsõna ja näeme, kuidas Kremli koosolekute toas klõpsab telefonitoru hargile. Otsustatakse tegutsema hakata.

Aega on tõesti vähe järele jäänud ning tuleb käiku plaani järgmine faas. Üha enam tõusetub asjaomaste kõnepruuki ÜRO võimekus maailmas ning vajadus tõhustada võitlust rahvusvahelise terrorismiga. Maainimesed, siis mitte need, kes maal elavad ja töötavad, vaid need, kellele meeldib end niimoodi meelitada lasta, ajavad rinna kummi ning parastavad linnamehi. Parastavad, et eks te ülbitsege pealegi. Aga näe, meie käes on presidenditool!

Filmilugu jätkub kaadriga NATO peakorteris, kus istub sõbralike silmadega ning armsalt vagur endine raadio meelelahutustoimetaja Toivo. Ta noogutab sõbralikult, kuna jutt on arukas, ja mis peamine, Eesti julgeolekule kasulik. Selgub, mõjusamat mudelit kui õhusõidukite hõivamine ning tuumaprogrammide arendamine ei suuda läänemaailma vastu vihast pulbitsev äärmuslus rakendada. Eestis on aga tänu Euroopa Liidule nii palju saavutatud, et vähemalt esiotsa pole lisainvesteeringuid vaja. Sestap vajab Eesti veel järgmise viisaastaku lõpus julge-olekugarantiid rahvusvahelise terrorismi vastu. Selleks ajaks on NATO-sse astunud nii Hiina kui ka Valgevene. Jutud Venemaa muutumisest avatud turuks, transiidi kullaauguks ning lihtsalt lahedaks WTO liikmeks on riiklikes päevauudistes igapäevased. Vaatamata asjatundjate vastuväidetele töötab Kesknädala peatoimetaja Preatoni majas kõikide lehetoimetuste juhina ning riigikogust tagasi Moskva korrespondendiks siirduv väsimatu staar igal kanalil televisioonis. Edasi tulevad semiootikutest lapspoliitikute sõnavõtud peletamaks hirme, mida tagurlikud rahvusäärmuslased külvavad. On valida, kas oled õnnelik kesknoor või loed elu lõpuni, pea praeahjus peidul, Laari lapsikuid metsavennalugusid.

Raiutakse, et täna on isamaalistest “pseudoväärtustest” olulisem rahva ellujäämine. Seepärast uskugem oma sõpru, kes meile samuti kinnitavad, et suhted Venemaaga on praegu hoopis midagi muud. Venemaa on siinses regioonis ainuke tuumaarsenaliga riik, kes suudaks kaitsta ka naabreid, kuna needki on terroriohu tõttu ohus.

Taas ümarlaud Moskvas

Samad inimesedki on ümber laua. Üks ei mäleta, et ta seal varem käinud on ning otsib külalisteraamatust oma vana sissekannet. Meenub esimene suudlus Leonid Brenevi, Ternenko, Andropoviga.

Kaader tagasi lauale, kus lebab kaks eksemplari pabereid allkirjastamiseks. Need on baaside leping ning eelmise kokkuleppe jõustumist kinnitav lühike saladokument.

Film lõppeb kaadriga Eestis. Taluperemees istub aidatrepil ning naeratab. Ta on õnnelik, et tema presidendi meeskond tegi kõik selleks, et ta saaks rahulikult vilja koristada. Ta ei tea veel, et talle tullakse varsti järele.

Kakskümmend aastat on täis saanud. Tudengid hakkavad jälle pohmellis peaga poliittunde kuulama ning Saaremaale sõiduks on tarvis küllakutset ja eriluba, kuna ülemaailmse terrorismi ärahoidmiseks on seal sõbraliku venna raketibaasid. Viktor Siilats, kes teenib kaatrimüügiga kiiresti esimese miljardi, käivitab koos Rahvarinde ninameestega ESTO päevad.

Pärast paarikümneaastast vaheaega pääsevad üksikud valitud “kultuuriinimesed” taas reisima. Hispaanias, suurärimeeste vanu villasid imetledes lausutakse ohates: näed, sa, eestlane saab ikka igal pool hakkama. Tulid siia aerupaadiga, hakkasid kohe tööle, said jalad alla ning isegi nende lapsed räägivad veel eesti keelt.

Luuleliselt kõlavad külanimed, millega kinnisvarabuumi ajal inimesi kodu ostma meelitati, tõlgitakse värskelt kolinud erialaspetsialistide keeleoskuse tõttu rahvusvahelisse keelde. Mobiiltelefonidega räägitakse ainult seda, mille pärast ei tule pahandusi. Tänastele, lepinguliselt truudust vandunutele taaskehtestatakse riiklikud parlamendipensionid. Enamik opositsiooni vannub, et tegelikult me nii ei mõelnud ning saab ka lõpuks pensioni.

Pronkssõdur jääb paika. Järjekorras kümnes põlvepikkune Lurich viiakse metallikokkuostu. Rahvas saab pronksist eeposekangelase, mis rüvetamise ja sellest tulla võivate pingete vältimiseks paigutatakse kättesaamatusse kohta keset merd. Vladimir Belõi ees vabandatakse ja temast saab Tallinna linnapea.

Lõputiitreid ei tule.

Coming soon!