Ametiühingud süüdistavad ministeeriumit salatsemises, ajakirjandus on kritiseerinud erinevaid sätteid alates ametniku mõistest lõpetades palgasüsteemi kritiseerimisega. Vaadakem aga, mis siis ikkagi on kirjas uues eelnõus ja kuidas uus avalik teenistus suurtes piirdes siis välja hakkab nägema.

Ametnik või töötaja

Üks suuremaid küsimusi ATS-i uue eelnõu puhul on olnud kindlasti küsimus sellest, kes siis ikkagi on ametnik tulevikus ja kes mitte. On selge, et mitte kõik riigi või kohaliku omavalitsuse teenistuses töötavad isikud ei saa olla ametnikud. Ametnikuks saab olla vaid isik, kes teostab avalikku võimu ja rõhk on siinjuures sõnal teostab.

Ehk lihtsustatult öeldes saab ametnik olla isik, kes juhib riigiasutust, teostab riigikaitset või riikliku järelevalvet (nt kaitseväeteenistus või tervisekaitse inspektor), teeb mingeid toiminguid riigi nimel (politsei, prokurör), esindab riiki (diplomaadid) või isikul on õigus anda haldusakte ja sõlmida halduslepinguid.

Miks aga on ikkagi vaja eristada ametnikku ja töötajat? Sellele on vastuseid palju, aga peamine neist on kindlasti see, et ametnikul puudub klassikalises mõistes töösuhe ja tema ei sõlmi töölepingut, vaid ta nimetatakse ametisse ja seega ta peab tööd tegema nendel tingimustel ning korras, mis talle ette antakse.

Sellega seoses on ka loogiline see, et kuna ametnik on riigiga teenistus- ja usaldussuhtes, puudub ametnikul õigus ka streikida. Ei ole ju mõeldav, et kui riik on usaldanud näiteks politseiniku kaitsma avalikku korda, siis politseinik ühel päeval ütleb, et ma ei täida omale võetud ülesannet ja hakkan streikima.

Avaliku teenistuse avatus

Nagu ka seaduse pealkiri ütleb, on tegemist avaliku teenistusega, mis tähendab, et selle korraldus peab olema nii läbipaistev kui võimalik.

Seadus sätestabki täpselt, millised on ametniku õigused ja kohustused oma tööülesannete täitmisel. Võrreldes kehtiva olukorraga on just õigustes ja kohustustes ehk enim muudatusi. Muutub nii palga kui puhkusekorraldus, samuti on muutused seoses kõikvõimalike lisatasudega.

Palga osas on olulisim vast see, et põhipalk peab olema vähemalt 70% ja vastavalt iga konkreetse isiku tööülesannetele võib lisatasu olla kuni 30%. Eelnõu kohaselt väheneb tänane kuni 45-päevane puhkus konkreetselt fikseeritud 25-päevaseks puhkuseks. Palgasüsteemi muudatus tähendab ka seda, et kaovad võimalused väga ebamääraste lisatasude maksmiseks seoses näiteks ametniku keeleoskuse või teadusliku kraadiga.

Need ja paljud väiksemad muudatused annavadki võimaluse muuta senine suhteliselt arusaamatu ning läbipaistmatu avalik teenistus avatud ja läbipaistvaks riigiteenistuseks.

Seadusest üksi vähe

On selge, et ainult uue Avaliku teenistuse seaduse vastuvõtmisega ei õnnestu kogu avaliku teenistuse reformi läbi viia. Selleks tuleb lisaks vastu võtta hulk erinevaid rakendusakte alates Avaliku teenistuse seaduse rakendusseadusest ja lõpetades kõikvõimalike asutuste põhimääruste muutmisega, kus tuleb selgelt fikseerida kõik rakendusküsimused alates sellest, kes jäävad ühes või teises asutuses ametnikuks ja kes mitte ning lõpetades sellega, millistel tingimustel sõlmitakse töölepingud tänaste ametnikega, kes hakkavad edaspidi riigi heaks tööd tegema töölepingu alusel.

Üks on aga selge – Eesti vajab avaliku teenistuse reformi ja selleks, et sellega reaalselt algust teha, on uus Avaliku teenistuse seaduse eelnõu päris hea.