Mis põhiseadus? Meil on parlamendi enamus!

Eelmise aasta lõpus vahetult pärast valitsuse ametisse astumist nägime, et praegusele valitsuskoalitsioonile on põhiseadus ja kehtivad seadused nagu hane selga vesi. Aktsiiside erakorraline tõstmine ja sotsiaalmaksu vähendamise tühistamine on vaid kaks näidet sellest, kuidas koalitsioon on õigusriigi põhimõtetele sülitanud. Oma hinnangu on nüüdseks andnud ka õiguskantsler, kes tunnistas aktsiisimuudatused põhiseadusvastaseks. Opositsiooni poolelt suutsime mõned suured lollused ka ära hoida, näiteks pakutud kujul automaksu ja abikaasade ühisdeklaratsioonide kaotamise. Ent praegusel valitsusel kipub sümptomaatiliselt olema arvamus, et meil on parlamendi enamus ja kellegi teise arvamus ei loe – unustades seejuures õigustatud ootuse printsiibi ja põhiseaduslikud väärtused.

Kas mäng kodakondsusega on lihtsalt valimistele mõeldud libalubadus või soovibki Keskerakond Eesti senised kodakondsuspõhimõtted prügikasti visata?

Põhiseaduse kaitse all on teatavasti ka eesti keel. Vaadates Keskerakonna sõnumeid ja suhtumist eesti keele õpetamisse vene õppekeelega koolides, tundub mulle, et Keskerakond mängib keeleküsimusega Vene ruletti ja loodab, et eesti ja vene kogukonnale antavad eri sisuga sõnumid jäävadki üksnes suunatutele teada. See on naiivne lootus. Siinkohal soovitaks Keskerakonnal teha valik, kummale auditooriumile edastatavatele sõnumitele nad kindlaks jäävad. Siis oleks ka valijal selgem vahet teha. Samasse žanrisse tuleb liigitada hüplikud sõnumid kodakondsuse kohta. Anname, ei anna kõigile hallipassiomanikele kodakondsuse! Võib eeldada, et mitte ainult Eesti rahvas ja opositsioon, vaid ka koalitsioonipartnerid sooviksid saada selgust, mida siis Keskerakond mõtleb. Kas mäng kodakondsusega on lihtsalt valimistele mõeldud libalubadus või soovib Keskerakond tõesti Eesti senised kodakondsuspõhimõtted prügikasti visata?

Valetamine, see on inimlik eksitus

Nii kaitses peaminister Jüri Ratas haridus- ja teadusminister Mailis Repsi pärast seda, kui Reps oli Kremli propagandakanalile Sputnik teadliku intervjuu andmisega haledalt vahele jäänud. Valitsuse ministri nii labast valetamist ei saa aktsepteerida. Valetamise fakt jääb faktiks ja seda pole võimalik ümber lükata ega pisendada või taandada inimlikuks eksituseks, mida see polnud. Kuidas saab avalikkus edaspidi uskuda näiteks haridusministri hariduspoliitilisi sõnavõtte ja eeldada, et ta jälle ei valeta?

Arulage kulutamismaania hakkab jõudma punkti, kus kaine mõistus on terviseministri pingutustest hoolimata ministrid maha jätnud.

Sama näotud olid esmase valikuna maaeluministriks saanud Martin Repinski sekeldused kitsefarmi toetuste ja palgarahaga. Samuti riigihaldusministri sõnavõtud riigiametite väljaviimise kavade kohta, kus ühel hetkel on plaan, siis ei ole plaani, siis on vastuolulised sõnumid riigiasutuste viimise, toomise kohta. Lõpuks on nii, nagu vanarahvas valetamise kohta ütles: vale on enne maamunale ringi peale teinud, kui tõde püksid jalga saab.

Homme tulgu või veeuputus

Ja siis loomulikult see lõputu laristamine. 100 miljonit eurot siia, 35 miljonit sinna. Arulage kulutamismaania hakkab jõudma punkti, kus kaine mõistus on terviseministri pingutustest hoolimata ministrid maha jätnud. Kuidas teisiti saab kirjeldada otsust kulutada maksumaksja 100 miljonit eurot linnahalli kordategemiseks, kuigi erasektor teeks konverentsikeskuse mitu korda odavamalt? Või silmaklapid peas sisekaitseakadeemia vähemalt 35 miljoni eest Narva küüditamine. Aga need on kõigest kaks näidet arutust läbimõtlemata kulutamisest. Kas valitsuse uus lemmiklause on, et võõrast vara nõrkemiseni? Ent siinkohal tasub meeles pidada, et tegemist ei ole võõra varaga. Valitsus saab kasutada ainult maksumaksjate vahendeid. Äkki valitsus peabki eestlasi võõrasteks, kelle vara enda huvides laristada?

Keelud ja käsud

Oh kuidas tahaks, et saaks juba valitsuse kriitika lõpetada ja rääkida millestki positiivsest. Aga kus sa saad, kui valitsuse tegevusest paistab peale eeltoodu vastu ka laiemalt keeldude ja käskude ühiskonna loomine. Sotside arvates teab riik inimesest paremini, kuidas enda teenitud raha kasutada, samamoodi ka seda, et riik peab vabaturu komakohani ära reguleerima. Reklaamikeelud, müügikeelud, karmimad karistused, uus bürokraatia. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, aga mõistame kõik, et see ei ole see Eesti, mida me üle veerandsaja aasta ehitanud oleme. Oleme ehitanud Eestit, mis hindab vaba kodanikku ja vaba eneseteostust. Samuti Eestit, kus vabaturumajandus on au sees ja ettevõtlikke inimesi ei karistata nende edukuse eest. Jääb loota, et valitsus mõistab oma esimese saja päeva jooksul tehtud vigu ja tehakse kiired kannapöörded tagasi normaalsusse.