Link kopeeritud!

HANS DERKITS: Isa ei ole ainult pangaautomaat

 (46)

HANS DERKITS: Isa ei ole ainult pangaautomaat
----

Mõne aja eest vallandus Austria meedias suur diskussioon vanemaõiguse üle: Austria ühe lahutatud juristi kolm last olid aastaid elanud täiesti kasimata korteris.

 Aastatel 1992–1995 Tartu ülikoolis austria kirjanduse lektorina töötanud Hans Derkits kirjutab laste hooldusõiguse probleemist, millest ta on isana otseselt puudutatud: ta tohib oma kaheksa-aastase pojaga kohtuda vaid paar tundi aastas Tallinna linna ametiruumides.

Eesti Päevaleht



Korter oli täis rämpsu ja putukaid ning laste mänguasjadeks olid hiired, kellele nad panid isegi nimesid. Kuna lastel puudus kontakt teiste inimestega, oli neil välja arenenud teatud laadi omavaheline keel, mis oli terapeutidele raskestimõistetav. Kuna ema oli lapsed koolist välja registreerinud, ei torganud nende unarusse jätmine kellelegi silma.

Isa oli olukorrast teadlik. Ehkki isa oli tunnustatud kohtunik, ei suutnud ta saada endale laste hooldusõigust ega võidelda laste emaga, kes takistas laste külastamist. Varasemate kogemuste põhjal kartis isa, et juhul kui ta emaga rohkem võitleks, tooks see lastele pigem kahju kui kasu...

Ehkki selle loo puhul oli tegu äärmusliku juhtumiga, on tegu siiski laiema probleemiga. Juhul kui laste hooldusõigus kuulub vaid ühele vanemale, võib ühe vanema võim lapse üle ning võõrandumine teisest vanemast tuua lapsele kaasa raskeid arenguprobleeme.

Laps kui väike täiskasvanu?

Kui lahus elaval vanemal takistatakse laste külastamist – olgu põhjuseks kättemaks või see, et naine on leidnud uue partneri ega soovi enam laste isaga suhelda –, satub laps raskesse olukorda. Olgugi et tegu on inimõigusega, on laste külastusõigust raske rakendada. Kui hooldusõigusega vanem (tavaliselt ema) ei ole koostöövalmis, peavad ametivõimud teist vanemat pahatihti “tülinorijaks”, kes “võitleb emaga”, et tolle elu ära rikkuda. Lastele seevastu seletatakse, et isa on keegi, kes tahab “ema kohtusse anda”.

Ometi on lapsi kasvatava vanema kohustuseks toetada laste kontakte teise vanemaga. See aga eeldab teatavat emotsionaalset küpsust, mida teinekord napib, olgugi et tegu on vanemliku vastutuse ühe keskseima kriteeriumiga.

Loe veel

Kahe vanema halbade suhete juures on peamiseks kannatajaks laps, kes võib tajuda survet ja süütunnet. Juhul kui näiteks ema keelab lapsel isaga suhelda, võib laps tunda hirmu mõlema vanema emotsionaalse kaotuse ees. See võib viia selleni, et laps ütleb, et “ei tahagi“ teise vanemaga suhelda. Loomulikult vajab laps harmoonilist suhet mõlema vanemaga. Kui temalt aga nõutakse ühe või teise vanema kasuks otsustamist, tähendab see talle sisemiselt teise vanema reetmist.

Lapse kohtulik “küsitlemine” hooldusvaidluste puhul on seega äärmiselt probleemne. Sellised “küsitlemised” eeldavad vaikimisi, et laps pole mitte emotsionaalselt ebaküps ja sügavalt sõltuv olend, vaid “väike täiskasvanu”, kes suudab emotsionaalseid probleeme ratsionaalselt lahendada.

Kaotatud vanemad

Kui laps ei saa luua teise vanemaga emotsionaalset sidet – või juhul kui see varakult katkeb –, ei suuda ta seda luua ka noore täiskasvanuna. Kahe täiskasvanu vahel võib tekkida küll hea sõbrasuhe, aga mitte vanema-lapse suhe. Nii on laps kaotanud alatiseks ühe vanema kaitse ja soojuse ning pooled sugulastest. Erialakirjandusest on teada, et sellel võivad olla rasked tagajärjed: süütunne, puudulik enesehinnang, võimetus luua suhteid, sõltuvushäired (alkohol, hasartmängud, seks) ning hoolimatus enese vastu, mis avaldub ekstreemspordis, autoga kihutamises või enesetapumõtetes. Sellised tagajärjed võivad avalduda alles 20 aasta pärast ning seda fenomeni, mida kutsutakse vanemast võõrandumise sündroomiks (Parental Alienation Syndrom), on psühholoogid palju uurinud.

Vanem, kes ei suuda eristada iseenda ja lapse huve või ei võta lapse huve tõsiselt, ei ole emotsionaalselt täiskasvanu. Hooldusõigusega vanemal, kes ei ole oma lapse huvides koostöövalmis ega võta tõsiselt oma vastutust, muutes lapse võimumängude ohvriks, ei tohiks olla õigust last hooldada. See privileeg tuleks temalt ära võtta.

Advokaadil, kel puudub lepitamiskogemus (kohtuväline tülilahendusmenetlus) ja igasugune psühholoogiline koolitus, kes ei lähtu lapse pikaajalistest huvidest ning kelle tegevus võib pigem õli tulle valada, kui ta püüab seaduste abil trikitada või neid lihtsalt materiaalsetel eesmärkidel ära kasutada, ei tohiks meie ühiskonna tervise huvides olla õigust perekonnaasju esindada. See kehtib ka kohtunike kohta.

Õigus suhelda oma sugulastega on inimõigus ning seepärast kuulub õigus kohtuda isaga paljude Euroopa maade seadustes lapse õiguste hulka.

Eestis on kohtu toetatud lahenduse otsimine niisama hästi kui võimatu: tsiviilprotsessis osalevad vanemad on sunnitud üksteise vastu võitlema kui vaenlased, mis nende probleemi veelgi teravdab. See on lihtsam kohtunikele, tulusam advokaatidele, kannatajaks on aga lapsed.

Arvestades seda, et ligi pooled abielud lahutatakse, on laste arv, keda see probleem puudutab, väga suur. Tänapäeva ühiskonnas on muutunud ka isaroll. Perest lahus elavad isad on tüdinud enda kui “pangaautomaadi funktsiooniga külalis-

isa” rollist ning püüavad saavutada lastega tõelist lähedust. Muidugi vajab laps esimesel eluaastal oma ema. Hooldusõiguse automaatne andmine emale peaks aga tänapäeval olema minevik. Varem oli see põhjendatud sellega, et isa oli see, kes töötas väljaspool kodu, ema aga hoolitses kodus laste eest. See mudel on aga nüüdseks aegunud ühiskondades, kus ka naised töötavad täiskohaga, teenides sageli enam kui mehed, sellal kui laste eest kannavad hoolt teised.

Ka Saksamaal on tekkinud diskussioon külastusõiguse üle – enamasti seoses paari aasta eest kehtestatud “ühise hooldusõigusega, mida kasutatakse paraku liiga harva. Mõningad Saksa kohtud hoiatavad vanemaid, kes ei ilmuta hooldusõiguse jagamisel piisavalt koostöötahet, hooldusõiguse kaotamisega vanemakohustuste mittetäitmise tõttu. Koostöövõimetutele vanematele pakutakse ka perekonnateraapiat.

Ka Austrias plaanitakse seadusemuudatust: lahutusprotsesside puhul saavad lapsed nõustaja, ja seda ka vastu vanemate tahet. Nõustaja kaitseb üksnes lapse huve. Ta ei tohi lapselt midagi nõuda ning tema ainus eesmärk on aidata lapsel toime tulla tema elu suurima võimaliku katastroofiga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare