Link kopeeritud!

Hans H Luik: kas tittesid peaks ristima?

 (256)
 Jehoova tunnistajate kongress Tallinnas
Jehoova tunnistajate kongress TallinnasFoto: Rauno Volmar

Eesti kristlikud kogudused on sõbralikul moel eri meelt selles, kelle usk ja pöördumine on ristimisel oluline ning kas ristimine on päästeks möödapääsmatu.

"Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud," kirjutas apostel Matteus (Mt 28:18). "Kes usub ja on ristitud, see päästetakse," lisas apostel Markus (Mk 16:16). Neist kirjakohtadest lähtuvalt on kristlikud kogudused Eestis ja mujal aastasadu inimesi ristinud.

Kui suur on Eesti kirikutes ristimise teemaline ühisosa, kui palju on erimeelsusi - see analüüs oli Eesti Kirikute Nõukogus 2008.aastal moodustatud teoloogiakomisjoni üks esimesi suuremaid tööülesandeid. Komisjon hekseldas erinevate kirikute praktikad läbi ja tõdes, et mingist ühisest mõtteviisist ei maksa unistada. Sest arusaamad on üsna erinevad. Samuti rituaalid: ühed kastavad vee alla, teised valavad vett peale.

2011.aastal välja antud üllitise "Ristimine Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes" eessõnas märgib piiskop Einar Soone, et vaimulike talituste, sealhulgas ristimise sisuline tõlgendus ja praktiline teostus on välja kasvanud apostlikust pärimusest, muutunud kiriklikus traditsioonis ja teoloogilises mõtlemises ning kujunenud välja kultuuritaustast või kohalikest võimalustest.

„Õige" ristimisvesi

Eesti on kirikud ja konfessioonid mõistavad ristimist erinevalt. Igaüks neist on oma praktika välja kujundanud "teoloogilise arutelu tulemusena". Sellisena tiksub meie kristlaskond sõbralikus erimeeles. Mõned kirikud lihtsalt ei tunnista teiste kirikute ristimispraktikat ning uskliku kirikuvahetusel soovivad ta uuesti ja "õigesti" ristimisvette kasta.

Ühel või teisel moel peavad usku samas oluliseks kõik Eesti Kirikute Nõukogu liikmed. Et ristitav tunnistaks oma usku enne ristimist. Mõned kirikud lihtsalt leiavad, et tittede, väikelaste või varateismeliste eest saavad selle jah-sõna anda nende vanemad või eestkostjad. Seejuures mitte niisama lihtsalt: lapse usu eest kostes võtab vanem kohustuse last "selles samas usus" kasvatada, kuni ta teeb suureks sirgudes "teadliku otsuse". Ristimine on seega üks vältimatutest alumistest trepiastetest usklikuks saamisel - antud teatud mõttes avansina.

Osa selliselt mõtlevatest kirikutest leiavad, et ristimine ei sõltu üldse inimese usust, vaid on Jumala "objektiivne tegu". Järelikult ei ole põhjust kedagi sellest ilma jätta.

Jumala käsk

Näiteks luterlik kirik leiab, et kuna piibel ei täpsusta, keda tuleb ristida, siis tuleb ristida kõiki. Ka lapsi. See on Jumala käsk ega sõltu inimese usust või uskmatusest. Kuna tited ise ristimisele ei tule, siis oluline on ainult see, et vanemad ise usuvad ja oma lapsed ristimisele toovad. Laste ristimisega kaasneb vanemate kohustus kasvatada neist eeskujulikud ristiinimesed. Samas tunnistavad la luterlased, et ükski vanem ei saa garanteerida, et tema laps aia taha ei lähe. Sest usk ei sünni inimese peas lihtsalt niisama, vaid on Jumala and. Mis siis, kui Jumal ei anna?

Nii ristibki luterlikirik hoogsalt ka koguduse liikmete lapsi, lisaks noortele ja täiskasvanutele, kelle ristimisele eelneb reeglina leeriskäik.

Igas vanuses inimesi ristivad ka katoliiklased (katekismuse alusel) ning metodistid, kuid viimased ristimist eraldiseisvana ei rõhuta. Metodistid näevad seda pigem ühe sakramendina kristlaseks saamise (vaevalises) protsessis kui tervikus. Metodistide ristimine on rikkalik protsess: kindlasti kolm korda tuleb kas veega piserdada, vett peale valada, veega üle valada või vee alla kasta.

Kõiki vanusest olenemata ristivad ka õigeusklikud ja episkopaalid. Õigeusklikel vajab ristitav ristiisa, kes garanteerib tema usu koguduse ees ja võtab ta oma hoole alla. Õigeusklike ristimine peab kindlasti toimuma kirkus, mitte kusagil suvalises järves.

Patused lapsed?

EELK Tartu piiskop Joel Luhamets kommenteerib: "Laste ristimise küsimuse lahendamine algab patu mõistest. Kui öeldakse , et kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma. Siis kas lapsed on patused või mitte? Kas lapsed vajavad Jumala armu või mitte? Millal saab inimene patuseks? Millal ta vajab armu? Kas patusena pääseb taevasse?

Teine küsimus on kas lapsed usuvad ja kas lapsed, s.h. imikud tunnetavad Jumala Püha Vaimu tööd? Mille peale rõõmustas Ristija Johannes, kui just rasedaks jäänud Maarja tervitas Elisabetti?"

Loe veel

--

Teistsugused lähenemised

Baptistidel, adventistidel ja nelipühilastel on seevastu asjadest hoopis teistmoodi arusaam.

Ristimine on nende jaoks ennekõike inimese "kuulekuse tegu", rõhutatult vabatahtlik otsus, mis väljendab inimese tungivat soovi elada Kristuse ülestõusmise kaudu puhta südametunnistusega.

"Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti" (Ap 2:41), loeb baptist kantslist.

Ristimise eeldusesks on ristitava isiklik pöördumine ja vabatahtlik otsus saada Kristuse jüngriks. Enne ristimist peab ristitav sellest kõigest tunnistama koguduse vanemate ees - aga laps ju ei saa midagi tähtsate usuonude ees tunnistada!

Just seetõttu ei risti baptistid tittesid, lapsi ega sügava puudega inimesi. Veelgi enam: nad koguni leiavad, et ristimine polegi päästeks hädavajalik. Lapsed pääsevad pühade ülesvõtmisel ka siis, kui nad pole ristitud.

Ka nelipühisased eeldvad ristitutelt meeleparandust ja usku. Adventistide jaoks on ristimine kui leping kõigevägevamaga, saamaks osa Abrahami soo pärandusest. Lapsed ju ei saa lepinguid sõlmida, "allkirja" andmiseks on vaja isiklikku usku ja veendumust.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare