HANS KÜNG: Eetika üleilmastumine
Kuid meenutagem, kui olulised olid eurointegratsioonis ühised eetilised tõekspidamised – ning ühine eetiline vundament on ka Aasia riikidel, kusjuures see on veel vanem kui Euroopas.
Veelgi enam: Aasia põhimõtted võiksid olla aluseks arenevale ühisele üleilmsele eetikale.
Loomulikult ei ole Aasias veel tugevat ühist tuumikkultuuri nagu Euroopas, kus on selle aluseks juudi-kristlik kultuur ja valgustus. Kuid eurooplased ei tohiks olla arrogantsed, sest viimastel aastatel on lääne kultuur näidanud enda nõrkust: meenutagem Bushi valitsuse “jaga ja valitse” strateegiat, mis vastandas “uut” ja “vana” Euroopat. Ning sarnaselt 11. septembri ebainimlike terrorirünnakutega – mis kahjustasid paljude silmis islamit – on valedele tuginenud invasioon Iraaki kahjustanud nii kristlust kui ka lääne väärtusi.
Eetika kuldsed reeglid
Ehkki Aasial näib puuduvat Euroopaga sarnane ühtne tuumikkultuur, on seal eetilised põhireeglid, mis on Aasia ühiskondades kaua valitsenud ning annavad märku ühistest eetilistest juurtest. Mitmeski mõttes on Aasia eri kultuuridega rohkem kokku põrganud kui Euroopa. Juba kolmandal sajandil enne Kristust levis budism rahumeelselt Indiast Sri Lankale ning suurde osasse Kagu-Aasiasse. Esimesel sajandil meie aja järgi jätkas see edenemist, levides piki siiditeed Kesk-Aasiasse ja Hiinasse ning lõpuks sajandeid hiljem ka Koreasse ja Jaapanisse.
Etniliselt homogeenne Jaapan on näide, kuidas kolme eri usutunnistust – sintoism, konfutsionism ja budism – võivad rahumeelselt kõrvuti eksisteerida ning paljudel juhtudel ka seguneda. Isegi islam, mis levis sõjaliste vallutuste kiiluvees Lähis-Idas, Indias ja Põhja-Aafrikas, jõudis Kagu-Aasiasse enamasti rahulikult – kaupmeeste, õpetlaste ja müstikute jalajälgedes.
Enamgi veel, Hiinas oli juba viiendal sajandil enne meie aega ajalooliselt oluline ning eetilise joonega humanism. Ren’i mõiste, mis vastab meie humanum’ile on Hiina traditsiooni keskne termin.
Samuti oli Konfutsius esimene, kes sõnastas kuldse vastastikuse suhtlemise reegli: “Ära kunagi sunni teisele peale seda, mida sa endale ei valiks.” Hiina tähestiku levimisega levisid ka arusaamad ren’ist ja kuldsest reeglist üle määratu Hiina mõjudega piirkonna, mis ulatus Kesk-Aasiast Taiwanini ja Koreast Singapurini.
Sama kuldset reeglit võib näha ka India traditsioonis. Dzˇainism ütleb: “Inimene peaks kõiki olendeid kohtlema nii, nagu ta soovib, et teda ennast koheldaks.” Budism: “Seisund, mis on mulle meeldiv või rõõmu valmistav, peab seda olema ka temale, ning kuidas võiksin ma teistele põhjustada enda jaoks mitte meeldivat ja rõõmu valmistavat seisundit?” Ja hinduism: “Ei tohi teiste suhtes käituda viisil, mis on enda jaoks ebameeldiv. See on moraali olemus.”
Vastasseisu puudumine
Kuldse reegli leiab ka vanal testamendil põhinevatest religioonidest. Rabi Hillel ütles 60 aastat enne Kristust: “Ära tee kaaslasele seda, mis sulle endale haiget teeks.” Jeesus sõnastas selle positiivselt, soovitades teistele teha seda, mida sooviksid endale. Ka islamis on öeldud: “Kedagi ei saa tunnistada uskujaks, kuni ta ei soovi oma vennale seda, mida iseendale.”
Veelgi enam, sellised kokkulangevused on sügavamad kui lihtsalt humaansed põhimõtted ja kuldne vastastikuse suhtlemise reegel. Patanjali lisas budistlikku kaanonisse neli konkreetset eetilist põhimõtet: “ära tapa”, “ära varasta”, “ära anna valetunnistusi” ja “ära väärkasuta seksuaalsust”.
Need kultuuriülesed eetikareeglid moodustavad jagatud inimeetika struktuurielemendid, ükskõik kuidas me seda kutsume, ning muudavad tähtsusetuks sügava vastasseisu Aasia ja lääne väärtuste vahel. Kui Aasia keskendub sellele kultuuriülesele eetilisele tuumikule, siis areneb uus ühtsusvaim, mis kasutab pehmet võimu sõjalise jõu asemel ega tunne vaenlasi, vaid ainult partnereid ja konkurente. Sel viisil jõuaks Aasia läänele kultuurilise lõimumise osas järele – panustades samal ajal uue ja läbinisti rahumeelse maailmakorra loomisse.
See ettevõtmine erineb lääne inimõiguslaste liikumisest, mis põhineb loomuseadustel. Pigem on oluline lõimida eetilis-usuliste traditsioonide väärtusi, standardeid ja arusaamu, pakkudes igale kultuurile ühisosast midagi konkreetset – mida suudaksid ühtlasi toetada ka uskmatud.
Hans Küng on ülemaailmse eetika fondi (Stiftung Weltethos) president ning Tübingeni ülikooli oikumeenilise teoloogia emeriitprofessor.
Project Syndicate/Internationale Politik, 2007. www.project-syndicate.org
