Olin valimistulemuste avalikustamise ajal noorte haritud inimeste seltskonnas, kus tekkis küsimus: mis see tähendab? Kas saatsime korda midagi erakordset? Kindlasti saab ana-lüüsida, kuivõrd oli üksikkandidaadi edu taga tema omalaadne kampaania, värvikas isik või mannetud konkurendid. Kuid kõige tähtsamad olid need 100 000 inimest, kes talle oma hääle andsid.

Kutsung „100 000 inimest” ei muutunud tänavu esimest korda tuntuks europarlamendi valimiste järel. Sama kutsungit korrati ka kevadel, mäletate? Plaaniti „Minu Eesti” mõttetalguid, mis tekitasid sama palju kõhklusi kui lootusi. 1. mail oleks pidanud toimuma üritus, mida oleks iseloomustanud suur sotsiaalne resonants, kui kasutada meedia-professori Peeter Vihalemma terminit. Teisisõnu, õhus oli ootus midagi suurt ühisel jõul ära teha nagu aasta varem prügi koristades. Selle tarbeks koguti miljoneid kroone, korraldati tehnoloogiline ja logistiline baas, peeti konverents ja nii edasi.

100  000 rahulolematut

Usun, et nii nagu oodati nende 100 000 inimese osavõttu, oli ka Eesti inimeste seas tahe midagi ette võtta. Tahe näidata korraks oma tüdimust ja ärritust selle „riigi” vastu, mis on hakanud seostuma tühjade lubadustega. Me ei olnud sellises seisundis kuidagi erandlikud. Naabrite lätlaste ja leedulaste juures oli olukord kriitilisem, sotsiaalne resonants muutus pingeks ja lahenes rahutustes, kui riigiasutuste pihta hakati kive loopima.

Kuid Eestis ei tulnud 100 000 inimest tänavatele ega tulnud ka 1. mail mõttekodadesse, kuigi neid oodati ja nad tahtsid midagi teha. Mingi osa valemist ei klappinud – võib-olla oli mõttetalgute selgitustöö segane või formaat võõrastama panev? Igatahes tung midagi ette võtta jäi alles, 100 000 ja rohkemagi laenguga osakest jäi ühiskonda alles.

Mulle tundub, et nüüd püha-päeval pinge vabanes. 100 000 inimese tung üles tõusta ja öelda „Kallid juhid, te olete meiega halvasti ümber käinud” muutus teoks, mida aitas kanaliseerida ühe mehe kavalus.

Kas ja kuidas Indrek Tarand oma ülivõimast mandaati europarlamendis kasutab, polegi kõige olulisem. Seda enam, et valimiskampaania europarlamendi mõõde kukkus läbi, sest Euroopa asjust ei rääkinud ju keegi. See ei üllata. Ka politoloogiaguru Rein Taagepera tunnistas, et ta poleks osanud debatti pakkuda ühtegi Euroopa teemat. Vaevalt et napilt võitnud Keskerakonna valijad toetasid tsentristide seisukohti Euroopa Parlamendis ja ega Keskerakond seda ju ka palunud. Samamoodi palus üksikkandidaat ennast toetada riigisisestel põhjusel. Ning talle mandaadi andnute eesmärk oligi viibutada rusikat neile, kellelt ta hääli varastas.

Hoolimata sellest, et Euroopa mõõde oli europarlamendi valimistel väga hädine, oli valimiste lõppsaldo väga suure plussmärgiga. Sest me saame tunda heameelt, et need 100 000 või veel rohkem inimest ei otsustanud kogu kibedust lihtsalt alla neelata või tänavatel kive loopida. Nad leidsid üsna kehvade võimaluste seast hoopis kõige parema viisi ühistunde väljanäitamiseks.