Harald Keres fenomenina
Harald Keresest kirjutada on ühtviisi kerge ja raske. Kerge, sest pole varjata midagi tumedat. Raske, sest ta on üks Eesti loodusteaduse hingi. "Olen olnud üksikrabeleja, minu isiku kujunemist pole keegi otseselt mõjutanud," ütleb ta ise. Kuid kui üldse Eestis on kedagi, kelles kehastub loodusteaduse olemus, siis on see Harald Keres. Sest loodusteaduse olemus on pidev kahtlemine ja püüd mõtete täpse ning elegantse sõnastamise suunas.
Mäletan, kuidas ma äsja keskkooli lõpetanuna Tartu Ülikoolis esimest korda Kerese avalikku loengut kuulasin. Siis tundsin õigel jõul, et just siia ja just sel ajal tahtsin tulla õppima. Kui ka oleme tavapäevade jooksul unustanud, mis toimus 70. aastate alguse Eestis, siis tol ajal Tartus õppinud mäletavad seda kindlasti, kui mahti meenutada. Võimu ja vaimu väitluse Gustav Naani interpretatsiooni vastu asetas Harald Keres oma läbinisti helge vaimsuse. Tema jaoks ei olnud küsimus võimu vastandusest vaimule, vaid vaimu võimest jõuda kõrgemale. Pole siis ime, et Keres on ka muusik, kes mängis Vanemuise orkestris Juhan Simmi ja Eduard Tubina juhatusel flööti.
Helge loodusteadlase vaimsus sisaldab piisavalt ruumi kahtlustele. "Ma pole eriti produktiivne publitseerija. Kaalun seitse korda, kas valmis teadusartiklit ikka tasub trükkida," kirjutab Harald Keres Teaduste Akadeemia kogumikus. Ometi on Keres mitte ainult maailma ehitust sügavamalt analüüsinud, vaid sellest ka tol ajal Eesti teadlaste tipuks olnud ning ülemaailmse levikuga Nõukogude teadusajakirjades kirjutanud.
Einsteini teooriat edasi arendanud Keres on kindlasti üks neid mehi, tänu kellele on Eesti astronoomia, füüsika ja, miks mitte, ka biotehnoloogia praegu maailmatasemel.
Harald Keres on neil, kes tema õppejõuks oleku ajal ülikooli uksi ja laudu-toole kulutasid, meeles ilmtingimata. Sest ta on üks eesti teaduse, kultuuri ja eetika sümboleid. Olgu need suured sõnad lausutud mehe kohta, kellest tagasihoidlikumat on raske otsida, veel vähem leida. Harald Keres pole lihtsalt inimene või teadlane, vaid fenomen, loodusnähtus, millega Eestit on õnnistatud.
