Hardo Aasmäe: Liiga vähe omavalitsust
Reformi vajaks riigikorraldus, elamumajandus, energeetika, jäätmekäitlus, transport, pangandus, rahandus, kaubandus, haridus… Kiiresti tuleb midagi ette võtta monopolide ohjeldamiseks, mis söövad ära rahva tulud.
Majandus kasvab, elu paremaks ei lähe.
Lõpuks vajame ka omavalitsusreformi. Nüüdseks on olukorrast kujunenud väär pilt, justkui oleks omavalitsusreform kõikide muude hädade leevendus. Aitaks hariduse ümberkorraldusi, päästaks eelarve jne… Paraku me ei tea senini, millist reformi tahame.
Mida me tahame? Praegu näib, et kulusid kokku hoida. Selle ülesande on püstitanud tinglik arveametnik. Paraku ei ole ta võimeline ülesannet püstitama, sest arvepidamine on ühiskonna abiteenistus, mitte strateegia kujundamise koht. Seepärast ei saa kulude kokkuhoid olla reformi sisu. Tegemist võib olla reformi kaasnähuga, kuid ei pruugi seda olla.
Meie omavalitsused on viimase 20 aasta jooksul tasapisi kängu jäämas.
Kui pärast taasiseseisvumist omavalitsused taastati, moodustas nende osa avaliku sektori tulubaasis umbes veerandi. Nüüd on see hääbunud kümne protsendini. Olgu siinkohal nenditud, et Euroopa riikides on see proportsioon üsna sageli 50% : 50%.
Meil on peaaegu kõik omavalitsused riikliku toetuse saajad. Seepärast pole täidetav põhiseaduse paragrahv 154: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.” Omavalitsused ei saa tegelikult korraldada ja otsustada kõiki kohalikke küsimusi ega teha seda iseseisvalt. Seega oleme kõik need aastad liikunud suunas, mis on põhiseaduse tähe ja mõttega vastuolus. Kõik riigikogu koosseisud ja vabariigi presidendid on seda sallinud või mahitanud.
Tagajärjeks on liikumine riigikorralduse poole, mida võiks nimetada sanmarinostumiseks. Või siis nõukogustumiseks. San Marinos täidab riik ühtlasi paljuski kohaliku omavalitsuse ülesandeid. Vaatamata sellele, et 61-ruutkilomeetrine riik jaguneb omakorda üheksaks omavalitsuseks.
Teisalt meenutab meie areng paljuski tagasipöördumist Nõukogude aega, kus kohalik omavalitsus sisuliselt riigistati. Külanõukogud olid näilised. Kohalikku elu korraldasid kolhoosid, sovhoosid või ettevõtted. Esimene otsustustase oli rajoon või vabariikliku alluvusega linn. Nemadki olid riigivõimu käepikendused.
Meie ajal teeb kohalik omavalitsus vähikäiku ja maakond oma valitsusega muutub üha dekoratiivsemaks asutuseks peaaegu puuduva eelarve ja otsustusõigusega. Tegu oleks justkui suure, maakonnasuuruse külanõukogu poole liikumisega.
Samal ajal sirutavad ministeeriumid ja ametid (-konnad) oma haarmeid teenusvõrguna üle riigi. Samamoodi nagu Nõukogude ajal liidulised või liidulis-vabariiklikud ministeeriumid ja neist väljasopistunud ametkonnad. Seepärast on riigis tekkinud võimu segapuder, kus põimuvad ministeeriumid ja ametid, maakonnavalitsused ja kohalikud omavalitsused. Sageli üksteist dubleerides ja segades, kuid lõpptulemusena raisates avaliku sektori vahendeid. Kui iga ministeerium ja ametkond ehitab maavalitsuste ja kohaliku omavalitsuse kõrvale oma vürstiriiki, ei tule sellest head nahka. Sama probleem tekib, kui suuremad linnad hakkavad riiki matkima. Mõistagi vajab selline omasoodu kujunenud võimuvõsa selguse ja otstarbekuse vaatepunktist korrastamist.
Mida teha? Kõigepealt tuleks reformi eesmärk uuesti püstitada, võttes selle määratlemine ära arveametniku käest. Temale ei tohi anda sellist üle jõu käivat ülesannet. Teda tuleb säästa igapäevase töö jaoks ja jätta ta oma liistude juurde.
Haldusreformi käigus tuleb riigil end riigis koomale tõmmata.
Teha põhiseaduslikus mõttes ruumi omavalitsustele. Ilmselt tuleb kohaliku omavalitsuse tulubaasile lisada näiteks 1% käibemaksust, mis üle riigi jagatakse elanike arvu järgi. Niisugune samm tasakaalustaks omavalitsuste tulubaasi, mis toetub palgasaajate tulumaksu jagamisele. Kõik elanikud sõltumata vanusest, soost ja usutunnistusest on tarbijad. Mitte kõik pole palgasaajad. Imikud on ka tarbijad, kuigi neid esindavad kaubanduses vanemad või vanavanemad. Niimoodi saaksid välismaalaste tarbimistuludest osa ka Eesti mitteturistlikud piirkonnad. Ääremaad oleksid kasusaajatena üleesindatud, mis on õige, sest palgasaajate poolelt on nad alaesindatud.
Kas omavalitsustele minev käibemaksuprotsent peaks olema just üks, selle üle võiks arutleda. Praegu kirjeldan põhimõtet.
Samal ajal tuleb ümber kujundada omavalitsuste valitsemine. Praegu jäljendatakse riiki proportsionaalse valimissüsteemi ja võimude lahususega. Põhiseadus seda ei nõua, seda pole vaja, sest muudab süsteemi kohmakaks. Tuleb üle minna enamusvalimiste süsteemile. Suuremad külad, väiksemate külade külakonnad ja linnade asumid oleks valimisringkonnad. Sealt valitakse üks saadik, kes on ühtlasi külavanem.
Külavanemate kogu moodustaks vallavolikogu, mis valiks vallavanema ja paneks ametisse vallavalitsuse.
Rohkem ametimehi tarvis ei ole. Vallavanem juhib vallavolikogu istungeid. Linnas võib see süsteem olla veidi mugandatud, kuid põhimõte jääks samaks. Nimetatud süsteem kutsuks esile ääremaade üleesindatuse, mida ongi tarvis. See võimaldaks lihtsustada valdade liitumist, kui see osutub võimalikuks ja vajalikuks. Praegu tähendab mõne linna ja väiksema valla ühinemine ääremaastumise süvenemist, sest valijate tuumik asub keskuses ja eelarveotsused hakkavad langema keskuse kasuks. Olgu võimul mis tahes valimisliit või erakond.
Lugeja võib küsida, miks ma ei kõnele valdade liitmisest ega kaardile uute piiride tõmbamisest. Paraku tuleb kõigepealt selgusele jõuda reformi olemuses. Kui sellega on asi klaar, tuleb arveametnikel kindlaks teha selle maksumus. Geograafid tõmbavad aga piirid kaardile viimase protseduurina. Pärast seda, kui on selgunud nähtuse olemus, mida kaardile kanda. Me saame sellega hakkama. Paraku tuleb sisuline töö enne ära teha.
