Hardo Pajula: massidemokraatiasse on inflatsioon sisse programmeeritud
Kas see leevendab Euroopa olukorda, et osa tähelepanu on siit nüüd Ameerika võlakoormale pööratud?
Kui see ka on leevendus, siis üsna ajutine. USA probleemid on Euroopa omadega võrreldes siiski suhteliselt lihtsad (rõhk on siin kindlasti esimesel sõnal – suhteliselt).
USA kongress vormistab viimasel hetkel võlalae tõstmise kokkuleppe ja sealtpoolt on rahu majas?
Laenamisvajadus peegeldab ju ainult eelnevaid kulutamis- ja maksustamisotsuseid ning on seega vaid teisejärguline tuletisnähtus. Millalgi peavad nad seal põhiprobleemiga tegelema hakkama ja viimane võlapiiri vaidlus laseb aimata, kui vaevaline see saab olema.
Kas EL-i juhtide viimased otsused on piisavalt radikaalsed, et kriisi laienemisele pidur peale panna?
Ma ei usu, et need ulatuslikult midagi muudavad. Sama muster on ju jälle ja jälle kordunud. Tullakse kokku, leitakse kompromiss, tehakse otsused... Mõne aja pärast selgub, et need ei olnud piisavad. Ei saavutatud nüüdki põhimõtteliselt uut taset.
Ega ma neis asjus siin Soome lahe kaldal mingi Euroopa isemõtleja ei ole, uljast omaloomingut ei tee – jälgin nende arvamusi, kes on keskusele lähemal. Üks, kelle seisukohti mina hoolega jälgin, on Wolfgang Münchau. Tema ütleb, et kaks probleemi on endiselt üleval. Esimene: Euroopa Finantsstabiilsuse Fond on praegu täpselt nii suur, et saada nibin-nabin hakkama Kreeka, Iirimaa ja Portugaliga. Itaalia paneb sellesse fondi ühe viiendiku rahast... Itaalia?! Siit pole vaja palju edasi mõtelda, mis fondist saab, kui Itaalia ise raskustesse satub. Ja punkt kaks: praegused abinõud Kreeka probleeme olemuslikult ikkagi ei lahenda, need on kompromisslahendused, aga kompromissidest, nagu Münchau ütleb, ei pruugi nakkusliku võlakriisi tingimustes piisata.
Lõppkokkuvõttes on kaks lahendust: asi lastakse laiali ja sarnased tõmbuvad hiljem jälle kokku või siis läheb vaja uut Napoleoni, kes ütleb, et nüüd, sõbrad, teete nii, nii ja nii. Aga praegu ma Euroopas ühtki uut Napoleoni ei näe ja sellepärast arvan, et esimene lahendus on tõenäolisem.
Alushoovus surub seda asja ikkagi laiali – vaata, kuidas on läbi aja muutunud euroala riikide tööjõukulud tooteühiku kohta. Teine asi: ühisraha juured on ühises põllumajanduspoliitikas. Minu primitiivne mõtlemine ütleb, et kui üks asi on sündinud nii absurdsest asjast nagu Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, siis ei saa sellel olla pikka tulevikku.
Kas nüüdseks pole ühisraha hädatarvilik juba palju laiemalt kui põllumajanduspoliitikaks, kogu siseturu funktsioneerimiseks?
Loomulikult on, aga vundament on nõrk ja ei kannata ühisraha välja. Sellest on räägitud ühisraha kasutusele võtmisest saadik – et euro on kui vankri rakendamine hobuse ette. Loodeti, et ühisraha kasutuselevõtt teeb väga erinevad riigid üksteisega sarnasemaks. Et kui kreeklastest ei saa päris sakslasi, siis tšehhid vähemalt. Aga praegu tundub, et teljel Praha-Tripoli on kreeklased ikka pigem Tripoli-poolses otsas. Nõuded, mida ühisraha esitab, on nii suured, et paljud riigid ei suuda neid lihtsalt täita.
Mõned arvavad, et euroala lagunemine võib kaasa tuua kogu Euroopa integratsiooni idee läbikukkumise, siseturu lagunema hakkamise.
Võib mitut moodi minna. Üks võimalus on tõesti, et see oleks Euroopa integratsiooni jaoks katastroof. Mina kipun pigem arvama, et mõne riigi euroalast väljakukkumine võib olla ainus võimalus asja pikas perspektiivis parandada. Reaalsust on siiski targem tunnistada ja ehitada asju üles sellele, mitte jääda oma kujutelmadesse kinni. Selge on muidugi, et vahepealne aeg oleks väga segane. Kui kaardid on segi löödud, võib asi liikuda ükskõik mis suunas, aga sealhulgas pole võimatu ette kujutada, et Euroopa lõimumine läheb uutele ja tervematele alustele toetudes edasi.
Paari nädala eest kajastas meedia laialt su ütlust „üsna tõenäoline, et tulevikus on euro asemel vähemalt kaks valuutat”. Julged sa sellele prognoosile mingeid tähtaegu ja tõenäosusi lisada?
Münchau kirjutas mõne aja eest, et viis aastat tagasi pidas ta euroala lagunemist peaaegu nulltõenäosusega sündmuseks, aasta tagasi väikese tõenäosusega võimaluseks, aga praegu peab tõenäosuseks 50–50. Ma arvan, et praeguses vormis rahaliidu lagunemise tõenäosus on juba isegi veidi suurem kui 50 protsenti. Seda siis ettenähtavas tulevikus ehk umbes kahe aasta perspektiivis.
Mis puutub kahte valuutasse: kui rahaliit ühtsena säilida ei saa, siis kõige loogilisem oleks ta kaheks lüüa.
Ameerika majandusprofessor Eric Leeper on öelnud jõukate riikide praeguse eelarvete olukorra kohta, et see meenutab Teise maailmasõja aega kahe erinevusega: pikaajalisi projektsioone vaadates on tegu pigem nagu Saja-aastase sõjaga umbes kahekümnendal aastal ja teiseks, praegu on valitsustel võimalik tulevaste sotsiaalülekannete kärpimise teel stressi vähendada. Kuidas sinu hinnangul hoolekanderiigid lõpuks oma võlakoormuse stabiliseerivad? Kas inflatsioon hoitakse vaos ja nominaalseid kulusid vähendatakse või nominaalselt lubadused täidetakse, aga inflatsioon lastakse suureks?
USA-st rääkides tundub mulle tõene jutt, et nii vabariiklased kui ka demokraadid eraldi võetuna suudaksid riigi suhteliselt hõlpsasti hädast välja tuua: vabariiklased kulutusi maha keerates, demokraadid inflatsiooni abiga. Aga probleem on selles, et neil on väga raske milleski kokku leppida.
Euroopas jällegi on näiteks Berliini ja Frankfurdi vastasseis. Berliin on maksumaksjate, Frankfurt võlausaldajate huvide eest väljas. Need pooled – võlgnikud ja võlausaldajad – saab ka ümber nimetada vaeste ja rikaste parteiks ning nende poolte vaheline võitlus on järgmise kümne aasta võtmeküsimus. Võlgnike partei on alati suurem kui võlausaldajate partei. Kui juhtub nii, et asi lahendatakse demokraatia kaudu, siis on aimata, kuhu see läheb – massidemokraatiasse on inflatsioon sisse programmeeritud.
Kui läheb nii, siis kui kiireks inflatsiooniks peab valmis olema? Kuus-kaheksa-kümme protsenti või midagi hullemat, näiteks Weimari vabariigi stiilis, kus raha lõpuks täiesti väärtusetuks muutus?
Kuus protsenti ei oleks praeguste võlakoormate puhul tegelikult midagi märkimisväärset. Kahekohalise arvuni küündiv inflatsioon on nelja-viie aasta perspektiivis ka täiesti võimalik. Weimari vabariigi mõõtu inflatsioon tekib tavaliselt mingite sotsiaalsete kataklüsmide tagajärjel. Ei usu, et seekord inflatsioon täiesti kontrolli alt välja pääseb, aga arvestatav tõenäosus on sellelgi stsenaariumil.
Eesti juurde. Riigirahanduse näitajate järgi, mis on praegu Euroopas fookuses, on Eesti supereeskujulik. Aga kui asi tõesti euroala jagunemiseni läheb, siis mis hädad meil võivad välja lüüa?
Poliitilist lärmi on selle eeskujulikkuse ümber alati rohkem kui asja ennast, aga teisalt on selge ka see, et me ikka olemegi teistmoodi kui kreeklased. Kuulume Põhja-Euroopa ruumi ja see ruum näeb praegu Lõuna-Euroopa taustal parem välja. Samal ajal ei ole tegelik vahe ka nii suur, kui praegu tundub. Niipea kui Lõuna-Euroopas asi lõplikult käest läheb, tekivad probleemid ka Kesk- ja Põhja-Euroopa panganduses, ja kui seal tekivad probleemid, oleme meie ka kohe hädas.
Kui kindel saab olla, et jääme euroala jagunemise korral kõvemarahalisse poolde?
Tõenäoliselt asjad päris nii ei kujune, et 31. augustil läheme magama ühtses euroalas ja 1. septembril ärkame kaheks jagunenud alas. Sinna vahele jääb üks väga segane periood ja see on Eesti jaoks kõige ohtlikum – mitte niivõrd majanduslikus, kuivõrd poliitilises plaanis. Suured segadused ei ole me tuulepealsele maale kunagi kasuks tulnud. Euroala lagunemine annaks meile vähe põhjust rõõmu tunda. Näiteks võib selle järel juhtuda, et Saksamaa hakkab üle Poola ja Balti riikide Venemaaga omi asju ajama, mis ei oleks Eesti seisukohast kindlasti hea.
Masu ajal on Eestis tohutu hulk inimesi töötuks jäänud. Mida praegused trendid näitavad: kas valdavalt leiavad nad uue rakenduse sfääris, kus tootlikkus on vähemalt sama kõrge kui vanas töökohas, või pigem on nad sunnitud varasemast vähem tootliku rakendusega leppima? Kui edukas on Eesti nn nutikate töökohtade loomisel?
Kõigile tootlikumate töökohtade loomine saab olema väga keeruline. Kui laiemat pilti vaadata, siis just sellesse teemasse viivad praeguse kriisi juured. Viimase paarikümne aastaga on globaalsesse majandusse juurde tõmmatud miljoneid uusi inimesi. Hiina liitumine WTO-ga oli võtmetähtsuse-ga sündmus, mis on muutnud raskeks Lääne-Euroopa sinikraede elu ja suurendab varanduslikku ebavõrdsust. On läinud, nagu üks väliskaubandusteooria ennustab: kui rikas maa ja vaene maa hakkavad omavahel kauplema, siis võidavad sellest rikaste maade rikkad ja vaeste maade vaesed ning kaotavad vaeste maade rikkad ja rikaste maade vaesed.
Mis Eestisse puutub, siis ma ei usu innovatsiooni, mida edendab majandusministeerium või üleüldse riik ja EL. Leiutamislust on ikka rohkem garaažiteema. EL-i üks varjukülg on tohutu bürokraatia, mis võtab sõnadelt nagu innovatsioon või jätkusuutlikkus igasuguse edasiviiva sisu. Kõige olulisem uuendusi, paindlikkust ja tegutsemisjulgust soodustav asi on haridus, aga see valdkond on Eestis omadega nii metsas, et ma ei suuda seda piisavalt siunata.
Võtame näiteks esimesena ümber Hea Lootuse neeme purjetanud Portugali maadeavastaja Bartolomeu Diaze ja kujutleme, kuidas oleks ajalugu läinud, kui ta oleks merekooli asemel läinud hoopis avalikku haldust õppima. Me ei teaks võib-olla siiani, et India on olemas. Haridussüsteem toodab praegu liiga palju neid, kes veeretavad ilusast juttu innovatsioonist ja jätkusuutlikkusest ja sotsiaalsest vastutusest ja mis need moesõnad kõik on, ning liiga vähe neid, kes oleksid riskijulged ja ettevõtlikud ning oskustega, mis lubaksid jõuda mingite läbilöögilise tähtsusega avastuste või ärideni.
