HARDO PAJULA: Valuutakomitee kaks nägu
Phillips tõi välja huvitava empiirilise mustri: ligi saja aasta jooksul võis Ühendkuningriigis täheldada töötuse ja inflatsiooni vahelist negatiivset sõltuvust. Ehk teisisõnu – mida kõrgem oli inflatsioon, seda madalam oli riigis töötus. Autori nime järgi tõmmatud joont hakati kutsuma Phillipsi kõveraks ning sellest kujunes ajapikku makroökonoomika keinsliku koolkonna üks nurgakividest.
Majanduspoliitikas näis leitud sõltuvus viitavat võimalusele, et valitsus suudab oma eelarve- ja rahapoliitiliste hoobadega suunata inflatsiooni ning töötuse kombinatsiooni Phillipsi kõvera valijaskonna soovitud punkti. Ja kuuekümnendate aastate majanduskasvu kuldajastu tingimustes korraldatud makroökonoomilised eksperimendid tundusid seda seisukohta vähemalt esialgu ka kinnitavat.
Seitsmekümnendate aastate alguse naftašokk kinnitas aga paraku seda, et võrreldes Murphy seadusega oli Phillipsi kõvera aegruumiline kehtivusala siiski sootuks piiratum. Ühtäkki tõusis juhtivates lääneriikides nii inflatsioon kui ka töötus – olukord, mida stabiilse Phillipsi kõvera puhul kuidagi juhtuda ei saaks.
Ekslikud kahejalgsed
1976. aastal läks Ühendriikide ökonomistil Robert Lucasel lõpuks korda Murphy seadus teoreetiliselt põhjendatult majandusteadusesse põimida. “Lucase kriitikana” tuntuks saanud mõttekäik ütles seda, et igasugune majandusmuutujate vaheline statistiline seaduspärasus (aga Phillipsi kõver ei kujutanud endast midagi muud) laguneb koost niipea, kui seda üritatakse hakata kasutama majanduspoliitikas.
Avastatud seaduspärasuste püsimatuse põhjus seisneb aga omakorda selles, et nad kõik ei räägi mitte elututest kehadest, vaid peegeldavad rääkivate, mõt-levate, ootavate, arvavate, eksivate ja oma eksimustest õppivate kahejalgsete kireva askeldamise mingit majanduslikku tahku.
Lucase kriitika majandusteoreetiliseks aluseks oli aga omakorda John Muthi alustatud ja Lucase enda edasiarendatud ratsionaalsete ootuste teooria. See vastandus põhimõtteliselt seni omaks võetud ootuste kohanduva vormumise teooriale, mille järgi inimesed kujundasid oma ootusi tagasivaatavalt. Phillipsi kõvera kontekstis tähendas see seda, et kui inflatsioon on olnud pikka aega kõrge, siis eeldavad inimesed üldjuhul seda, et see jääb ka edaspidi kõrgeks. Selleks et majapidamised oma minevikku sisse juurdunud tulevikuootused ümber hindaksid, on vaja, et tulevik saaks minevikuks. Sellises teoreetilises raamistikus on inflatsiooniootuste alanemine seega pikk ja aeganõudev.
Eksport kasvab aeglaselt
Muthi ja Lucase teooria ütleb oma ranges (ja seetõttu kosmilisena tunduvas) variandis seda, et iga majapidamise kuklas ja firma šeifis paikneb õige majandusmudel, kuhu nad sisestavad neile oluliste majandusmuutujate prognoosimiseks kogu kättesaadava informatsiooni, s.t mitte ainult prognoositava majandusmuutuja ajaloolised väärtused. Ratsionaalsete ootuste kosmilisus sõltub õigupoolest sellest, mida me mõistame “õige majandusmudeli” all. Kui sellena kangastub 60 simultaansest võrrandist koosnev matemaatiline sigrimigri, siis kuulub kogu see lugu tõepoolest mujale. Kui me mõistame õige majandusmudeli all aga udust ettekujutust sellest, kuidas maailm töötab, siis on selge, et üldse ilma mingi mudelita ei leia poodigi üles.
Mida sellest kõigest siis nüüd kohalikus kontekstis järeldada? Eesti viimase paari-kolme aasta majandustõusu võiks Phillipsi kõvera raamistikus kujutada liikumisena punktist A punkti B. Fikseeritud valuutakursi korral toob säärane kulgemine aga ühel hetkel paratamatult kaasa konkurentsivõimelisuse probleemi. Olukord, kus Eesti ekspordi kasvumäär on vähem kui kahe aasta jooksul alanenud ligi 20 protsendilt alla viie protsendini, viitab vägisi sellele, et hoogsalt kasvavad kulud on hakanud eksportijaid juba tõsiselt pitsitama. Et meie peamistel eksportturgudel on majanduskasv endiselt tavalisest kiirem, siis on meie ekspordi kasvumäärade kiire vähenemine seda mõtlemapanevam. Töötust on vähendanud Euroopa tööturu avanemine ja kohalik plahvatuslikust laenukasvust tingitud kõrgkonjunktuur; palku ja hindu on kergitanud meie tootlikkuse kasvust tingitud elatustaseme jätkuv lähenemine rikaste põhjanaabrite omale ja rahahulga kiire kasv.
Naiivse keinsluse aastatel usuti, et kui valitsus soovib vähendada töötust, siis tuleks tal suurendada ringluses oleva raha hulka, see kergitaks hindu ja alandaks muutumatuks jäävate inflatsiooniootuste juures reaalpalku. Odavamaks muutunud tööjõud motiveeriks ettevõtteid rohkem inimesi palkama ja sellega asi lõppekski. Lucas väidab oma kriitikas aga sisuliselt seda, et sellega asi siiski ei lõppe. Mõne aja pärast avastavad töövõtjad, et neid on petetud: inflatsioon on kasvanud rohkem, kui nad arvasid, ja nende reaalpalk on seetõttu kasvanud vähem, kui nad lootsid. Sedamööda, kuidas majapidamised nüüd oma inflatsiooniootused ümber hindavad, nihkub kogu Phillipsi kõver ülespoole ning pikaajalises perspektiivis taastub tasakaal sama töötuse määra juures, ainult inflatsioon on endisest kõrgem. Valitsus võib nüüd oma eksperimenti korrata – majapidamiste inflatsiooniootused osutuvad siis taas liiga väikesteks, töötus alaneb jälle, kuid jõuab lõpuks kõrgema inflatsioonimäära juures oma endisele tasemele tagasi. Kui see kõik on pikalt kestnud, ajavad inflatsiooniootused oma juured sügavale ja hinnatõus muutub krooniliseks.
Peltsebul peltsebuli vastu
Kuidas siis tugevasti kanda kinnitanud inflatsiooniootuste korral konkurentsivõimet ohustav inflatsioon kontrolli alla saada? Mingit salateadust siin ei ole: peltsebul aetakse ka seekord välja peltsebuliga. Ja kurivaimuks on selles mudelis endiselt ringluses olev raha. Kui seni uljalt raha trükkinud valitsus nüüd pressi aeglasemalt tööle paneb, kasvab inflatsioon oodatust aeglasemalt, reaalpalgad suurenevad ja uute tööliste otsimise asemel muutub probleemiks olemasolevatest lahtisaamine. Töötus kasvab, hinnatõus pidurdub ja tagasi vaatavad inflatsiooniootused kohanevad. Kuni lõpuks jõutakse jällegi tööhõive tasakaalulise määrani, aga seekord juba madalama inflatsiooni juures.
Uba on siin selles, et lühiajaliselt saab inflatsiooni ja töötuse vahelist pöördvõrdelisust majanduspoliitilistel eesmärkidel tõepoolest kasutada. Täheldatud sõltuvus kehtib aga vaid seni, kuni inflatsiooniootused kohanevad. Pikaajalises perspektiivis ei õnnestu valitsusel töötust selle loomulikust tasemest allapoole suruda, sest varem või hiljem saavad majapidamised ja ettevõtted aru, et nad on eksinud, s.t tegelik inflatsioon on osutunud oodatust erinevaks. Mida tugevamini on inflatsiooniootused sisse juurdunud, seda tülikamaks osutub inflatsiooni alandamine üldiselt.
Põhjusega umbusklikud inimesed tahavad enne oma ootuste ümberhindamist näha, et tegelik inflatsioon on olnud suhteliselt pikka aega tõepoolest oodatust väiksem. Konks on siin aga selles, et seni, kuni ootused pole kohanenud, on töötuse tase selle pikaajalisest tasemest kõrgem. Ja tegeliku ning tasakaalulise töötuse vahelise lõhe suurus sõltub jällegi inflatsiooniootuste inertsusest. 1980. aastate alguse USA majanduslangus on siin tüüpiliseks näiteks. Kõige tõhusam viis majandusseisaku ärahoidmiseks seisneb majapidamiste ja ettevõtete veenmises, et valitsuse majanduspoliitika on muutunud ja ootused peavad seega samuti võimalikult kiiresti muutuma.
Kui inflatsioon oli 1076%
Eestis aga ei saa me praegu rääkida valitsuse majanduspoliitika, vaid majanduskeskkonna olulisest muutusest. Seetõttu arvangi ma, et meie lähiaastate majandusarengu prognoosimisel on võtme-tähtsus küsimusel, kas meie ootused on tagasi vaatavalt kohanduvad või ratsionaalsed. Ehk teiste sõnadega, kas me teame oma õiget majandusmudelit. Viimase küsimuse vastus on ilmselt eitav.
Kas me tunneme aga mängureeglistikku, milles toimub meie majanduslik tegevus? Sellele kü-simusele on vastus juba jaatav. Eestis on valuutakomiteel rajanev rahasüsteem, mille kasutuselevõtt vähendas 1992. aasta 1076-protsendilise inflatsiooni ühe aasta jooksul 90 protsendini. Meil ei ole põhjust arvata, et sellele süsteemile käiks praegune viie- kuni kuueprotsendiline inflatsioon väga üle jõu. Teiste sõnadega, me oleme viimastel aastatel näinud ainult valuutakomitee naeratavat nägu, aga varjupoolel on varuks veel teinegi. Seetõttu on minu arvates peagi põhiküsimus, kuivõrd me oleme seda nägu valmis taluma ja millal ilmuvad lehtedesse hüsteerilised pealkirjad “Miks valitsus midagi ei tee?”.
