Haritud naiste meestepõud
Sellisele järeldusele pole keeruline jõuda, kui jalutada ringi meie ülikoolides: valdav enamik üliõpilasi on noored naised – võimekad, ettevõtlikud ja hea keelteoskusega. Ühel hetkel tahavad nad peret luua ja vajavad enda kõrvale samaväärset meest, kuid ülikoolis neid ei jätku.
Tänapäeval ei saa enam arvestada sellega, et noored mehed on lihtsalt nii ettevõtlikud, et ei hooli ülikoolist ja eelistavad selle asemel raha teenida. Ja et lõppkokkuvõttes on nad tänu oma majanduslikule edukusele siiski haritud naistele väärilised partnerid. Nii oli see üheksakümnendatel, kuid mitte enam.
Eesti Panga 2007. aastal tellitud uuring „Haridus ja tööturg Eestis” näitab, et tänapäeva infoühiskonnas tagab kõrgharidus tunduvalt kõrgema sissetulekutaseme ja parema tööhõive kui madalam haridus. Noormeeste ligipääs kõrgharidusele on aga oluliselt piiratud, sest nad langevad konkurentsist välja juba enne gümnaasiumi. Näiteks oli 2009. aastal põhikoolis tütarlaste osatähtsus 48%, gümnaasiumis 57% ja bakalaureuseõppes 60%.
Mees välismaalt
Julm järeldus neist arvudest on see, et tervelt kolmandik kõrgharidusega naisi ei leia endale Eestist kõrgharidusega meest. Arvestades hariduse, tööhõive ja palga tugevat seost, ei leia nad ka väärilist madalama haridusega meest. Ei jäägi muud üle kui leida mees välismaalt. Pikaajaliselt võib selle trendi mõju rahva jätkusuutlikkusele olla laastavam kui väike sündimus.
Küsimus on selles, kas kujunenud olukorda on võimalik kuidagi muuta. Nagu väike sündimus, nii on ka Eesti meeste madalam haridustase tingitud sügavalt juurdunud kultuurilistest käitumismustritest, mida on väga raske mõjutada. Ent see ei ole täiesti võimatu, nagu on näidanud vanemahüvitise mõju sündimusele. Seega saaks ehk ka hariduse soolist kihistumist vähendada.
Tüdrukute ja poiste osakaal Eesti gümnaasiumis on püsinud aastakümneid muutumatuna, naiste kõrgem haridustase iseloomustas ka Eesti NSV-d. Varem ei olnud see erinevus nii kriitiline, sest tööstusühiskond vajas ja hindas häid oskustöölisi. Infoühiskonnas on aga informatsiooni töötlemine ja innovatsioon muutunud oluliseks rikkuse allikaks. See tähendab, et hea õppimis- ja kommunikatsioonioskus annab märkimisväärse konkurentsieelise.
Õppimis- ja infotöötlemisvõime omakorda põhineb inimese keelelistel pädevustel – heal funktsionaalsel lugemisoskusel, võimel keeleliselt üldistada ja oma mõtteid kõnes ja kirjas selgelt väljendada. See seos on tulnud esile paljudes uuringutes. Ei ole ka saladus, et keskmiselt on tüdrukud keeleliselt võimekamad kui poisid.
Lasteaias ja algklassides jõuavad poisid ja tüdrukud edasi enam-vähem võrdselt, kuid edaspidi hakkab tekkima vahe, mis muutub märgatavaks millalgi 12. eluaasta vanuses. Gümnaasiumisse pääsevad poistest ainult võimakamad, kuid ka seal on tüdrukute funktsionaalse keelepädevuse testi keskmine tulemus ikkagi ligi 10 protsendipunkti parem kui poistel. Nii pärsib poiste keeleline mahajäämus nende õppimisvõimet ja edasijõudmist ka kõigis teistes ainetes, ja seda alates neljandast klassist, kui õppimine muutub ülekaalukalt tekstikeskseks.
Kuigi poiste haridusprobleemi põhjused on ilmselt keerukamad, on keeleline mahajäämus päris kindlasti üks võtmeküsimusi. Selle puhul oleks kõige kergem edu saavutada emakeeleõpetuse mõningase ümberkorraldamisega: emakeelt tuleks hakata õpetama väikestes õpperühmades, kus on maksimaalselt 15 õpilast nagu võõrkeeleõpetuses, mitte 36 nagu praegu mõnel pool. Väikestes rühmades on kergem läheneda õpilastele individuaalselt ja tagada kõigi ühtlasem areng. Rühmaõpet tuleks alustada juba 4. klassis, kui poiste ja tüdrukute edasijõudmise erinevus pole veel oluline, ja see peaks toimuma vähemalt põhikooli lõpuni. Rühmad ei peaks olema sooliselt jaotatud ja igati tuleks püüda selle poole, et neist ei kujuneks tasemerühmi.
Põhimõtteliselt ei ole väikestes õpperühmades õpetamine emakeeleõpetajatele keelatud, kuid rahapuudus ja väljakujunenud tavad on sellest teinud pigem erandi. Murrangu saavutamiseks oleks vaja riiklikku hariduspoliitilist tuge, mis muudaks väikestes rühmades emakeele õpetamise normiks ja tagaks selle elluviimiseks ka rahastuse. Kulud oleksid tõenäoliselt väiksemad kui vanemahüvitise puhul, pikaajaline mõju rahvuse jätkusuutlikkusele ja konkurentsivõimele võib aga olla sama oluline.
