HAROLD JAMES: Kuidas kriisi raisku lasta

Üle­maailm­ne fi­nantsk­riis on jõud­mas ma­dal­punk­ti, kuid po­lii­ti­li­ne ma­sen­dus kas­vab. Kok­ku­va­ri­se­mi­se süga­vaim punkt näik­se pak­ku­vat võima­lust su­ru­da lä­bi dra­maa­ti­li­se­maid muu­da­tu­si, kuid võib juh­tu­da, et see võima­lus las­tak­se möö­da.

Mul­lu mär­kis pre­si­dent Ba­rack Oba­ma kant­se­leiülem Rahm Ema­nuel, et head krii­si ei to­hiks iial rais­ku las­ta. Ka­tast­roof pa­kub võima­lust mõel­da sel­le­le, kui­das maail­ma põhja­li­kult pa­re­maks muu­ta ja tu­le­va­si krii­se väl­ti­da. Ini­me­sed mõtle­vad­ki pal­ju, kuid mõni­kord nõnda pal­ju, et tu­le­vad la­ge­da­le vas­tuk­äi­va­te rea­gee­rin­gu­te­ga.

Tõlgen­du­se pä­rast tek­ki­vad lah­kar­va­mu­sed ja neist võrsu­vad po­lii­ti­li­sed ki­red jä­ta­vad sa­ge­li mul­je, na­gu oleks kriis la­hen­da­ma­tu. Just eri­meel­su­sed, mit­te niivõrd teh­ni­li­sed ap­sud ma­jan­du­se toi­mi­mi­ses te­gid 1930. aas­ta­te suu­re dep­res­sioo­ni nõnda ma­sen­da­vaks ja hä­vi­tus­li­kuks.

Vas­tu­sam­mud, mis krii­si pu­hul as­tu­tak­se, ja­gu­ne­vad kah­te lii­ki. Neist esi­me­ne püüdleb ins­ti­tut­sioo­ni­lis­te ümber­kor­ral­dus­te poo­le, sea­des eesmär­giks kõr-val­da­da ebatõhu­sust ja loo­mu­vas­ta­seid er­gu­tu­si, et ma­jan­dus toi­miks su­ju­va­malt ja tõhu­sa­malt. Tei­ne, ra­di­kaal­sem lä­he­ne­mi­ne püüab pa­ran­da­da mit­te ma­jan­dust, vaid se­da, kui­das ini­me­sed oma elu­ga rin­gi käi­vad.

Pääs­teo­pe­rat­sioo­nid too­vad pa­ra­ta­ma­tult kaa­sa äge­daid vas­tas­sei­se, sest need ai­ta­vad mõnda, kuid mit­te ülejää­nuid. Au­to­toot­ja­te pääst­mi­ne jä­tab hea mul­je nen­de töö­lis­te­le ja tar­ni­ja­te­le. Kuid sel­le pääst­mi­se hin­da pea­vad maks­ma kõik, kaa­sa ar­va­tud et­tevõtted, mi­da ei pääs­te­ta – tõen­äo­li­selt seepä­rast, et nad te­gut­se­vad tõhu­sa­malt – ja mis sa­tu­vad seetõttu kon­ku­rent­sis hal­ve­mas­se sei­su.

Kok­kuvõttes ki­pub sel­li­ne pääst­mi­ne ai­ta­ma es­ma­joo­nes keh­va­de juh­ti­de­ga suu­ri et­tevõtteid. Väi­ke­fir­mad jää­vad kurt­ma, et neil po­le mõjuvõimu rii­gi ra­ha ap­pi mee­li­ta­mi­seks. Ja pan­ka­de pääst­mi­ne, mis hõlmab ot­sest ava­li­ku ra­ha ka­su­tust kok­ku­va­ri­se­va­te asu­tus­te re­ka­pi­ta­li­see­ri­mi­seks, on veel­gi ku­lu­kam ja po­lii­ti­li­selt eba­po­pu­laar­sem.

Ra­ha­li­se sti­mu­lee­ri­mi­se pool­da­jad väi­da­vad mõni­kord, et stii­mu­li­te ümber­jao­ta­mi­ne on etem, sest see on era­poo­le­tum ja hüved jao­tu­vad laial­da­se­malt. Kuid ra­ha­po­lii­ti­lis­te stii­mu­li­te pak­ku­mi­ne on te­ge­li­kult sa­ge­li sa­ma va­li­ku­li­ne kui pääs­teo­pe­rat­sioo­nid.   

Suu­re mo­ne­taar­teo­ree­ti­ku Mil­to­ni Fried­ma­ni ana­loo­gia ko­ha­selt võib kesk­pank def­lat­sioo­ni­mu­re­ga te­ge­le­da he­li­kop­te­rilt ra­ha al­la loo­pi­des. Kuid heit­mi­se ajal po­le he­li­kop­te­ri all kau­gelt­ki kõik. Tõen­äo­li­se­malt tii­ru­tab kop­te­ri­pi­loot ra­ha­pil­du­mi­se het­kel sõpra­de ja su­gu­las­te ko­hal. Ja ise­gi kui pi­loot on täies­ti rik­ku­ma­ta, eel­dab maa­pin­nal pas­siv rah­va­mass ik­ka­gi, et kus­kil on va­ruks mõni var­ja­tud plaan.  

Välistame ahned?

Prae­gu­se lae­nuk­rii­si pu­hul, na­gu suu­re dep­res­sioo­ni ajal­gi, an­na­vad kesk­pan­gad lae­nu peaae­gu nul­lilä­he­da­se int­res­simää­ra­ga. Hoius­ta­ja­te­le ei maks­ta hoius­te eest pea mi­da­gi. Aga kui fir­mad või tar­bi­jad üri­ta­vad lae­na­ta, avas­ta­vad nad, et see on vä­ga kal­lis, kui mit­te võima­tu. Lae­na­jad on kaht­lus­ta­vad, kre­dii­di-kõlb­lik­ku­se pä­rast mu­res ja nõua­vad kõrget ris­ki­mar­gi­naa­li. Kõige sel­le tu­le­mu­se­na jät­ka­vad kre­dii­divõima­lu­sed ena­mi­kus maa­des kok­ku­kui­va­mist.

Te­ge­li­kult pää­se­vad oda­va­te­le lae­nu­de­le li­gi ai­nult pan­gad, kes saa­vad see­ga oma bi­lan­si­le­hed ümber ku­jun­da­da, võttes lae­nu oda­valt ja an­des kal­lilt. Just sel­lel põhju­sel tun­du­vad­ki pan­gad ühtäk­ki oo­ta­ma­tult ka­sum­li­kud. Kuid sää­ra­ne kont­rast pan­ka­de ka­sum­lik­ku­se ja kõigi ülejää­nu­te hä­da­sei­sun­di va­hel kütab vim­ma kesk­pan­ka­de vas­tu, kes pea­vad se­le­ta­ma, miks ai­nult nen­de „sõbra­d” pan­gad saa­vad seis­ta he­li­kop­te­ri all, kui see pa­ra­jas­ti ra­ha al­la pil­lub.

Mee­le­hei­de, mis te­kib võime­tu­sest lei­da val­mis la­hen­du­si, põhj­u­stab veel­gi ra­di­kaal­se­ma­te la­hen­dus­te pak­ku­mi­se. Mõned püüavad te­ge­le­da ini­mes­te põhi­kal­du­vus­te­ga, üri­ta­des nen­de käi­tu­mist mõju­ta­da ja ini­me­si pa­re­maks muu­ta. Eri­ti krii­si ajal ki­pu­vad õit­se­ma utoo­pi­li­sed ideed inim­kon­na heao­lu ta­ga­mi­sest.

Ju­ba tükk ae­ga en­ne fi­nants-k­rah­hi ühen­da­sid eks­pe­ri­men­tee­ri­vad ma­jan­dus­tead­la­sed psühho­loo­gi­de­ga jõud, et mõõta ini­me­se ah­nus­kal­du­vu­si. Mõnin­ga­ne tõen­dus­ma­ter­jal osu­tab, et do­pa­mii­ni, sõltu­vu­se ja ah­ne käi­tu­mi­se va­hel on seos. Ku­na fi­nants­tee­nus­te vald­kon­na hä­da­de üld­diag­noos peab põhisüüdla­seks inim­lik­ku ah­nust, siis soo­vi­tas üks Sak­sa­maa mõtte­ko­da hil­jaae­gu, et ini­me­si, kel­le do­pa­mii­ni­ta­se kal­dub ole­ma kõrgem, ei to­hiks las­ta fi­nant­sa­su­tus­te juh­ti­va­te­le koh­ta­de­le.

Kuid ini­mes­te pa­ran­da­mi­se st­ra­tee­giad, mis on tei­ne­kord üsna pei­bu­ta­vad, ki­pu­vad pa­ra­ku ke­da­gi kõrva­le tõrju­ma ja põhi­ne­vad üsna kal­lu­ta­tud hin­nan­gu­tel. Kui saks­las­te et­te­pa­ne­kut peaks ra­ken­da­ta­ma, siis vä­lis­taks see tõen­äo­li­selt ka täies­ti ta­lu­ta­va ris­kimää­ra­ga te­gut­se­mi­se.   

Nii ins­ti­tut­sioo­ni­li­sed kui ka käi­tu­mis­rea­gee­rin­gud, mil­le­ga krii­si­le vas­ta­tak­se, on äär­mi­selt prob­le­maa­ti­li­sed. Teh­ni­lis­te la­hen­dus­te ot­sing viib po­lii­ti­li­se vas­tan­du­mi­se­ni ja võib juh­ti­da tu­pi­kus­se.

Krii­si juur­te ot­si­mi­ne süga­valt inim­loo­mu­sest viib aga inim­loo­mu­se muut­mi­se kat­se­te­ni, mis on tühi vaev ja pa­ra­ta­ma­tult pal­ju oht­li­kum.

©Pro­ject Syn­di­ca­te, 2009 www.pro­ject-syn­di­ca­te.org