HARRY ŠEIN: Vandenõu
Järgmisest päevast alates hakkab Jaani kiriku kõrvale kambakaupa kogunema mitteriigikeelset noorsugu, pilgud üksmeelselt loodesse suunatud. Seal, masaja Kiek in de Köki kõrval paistab sädelev vabaduserist ja selle peas kinni, oh õudust, Aleksander Nevski katedraali sibul. Kinni muidugi mitte füüsiliselt vaid visuaalselt, hullem veel aga sümboolselt.
Nüüd saab ka selgeks miks muinsuskaitse sammast madalamaks laskis nüsida. Muidu oleks õige vaatepunkt lausa trammiteele sattunud ja kus sa seal trammiteel ikka koguned või oled.
Kõmu levib, pildid internetis ja puha. Politsei hoiab kohal alalist patrulli nagu omal ajal Lenini kuju kõrval, just selle koha peal kus juhi ettesirutatud käsi ühe teise kehaosana kätte paistis, igavlev miilits seisis. Aga see ei aita. Miski ei aita.
Valitsus tellib Arhliidult ekspertiisi samba ohutumasse kohta nihutamiseks. Naiivsed arhitektid, lootes valitsusele viimaks selle koht kätte näidata, tõestavad et, kuna Nevski katedraal on nii salakavalalt maha pandud, sellist kohta ei olegi kus sibul sambale pähe ei võiks paista. Mida oligi vaja tõestada.
Järgmisel päeval otsustab valitsus Nevski katedraali maha lõhkuda. Niigi kaua teine juba kõigil pinnuks silmas. Tehtud! Rahvas, vähemasti selle riigikeelne osa viskab silda ja oravad löövad kinni järgnevad valimised – nii Tallinna omad kui ka riiklikud. Elu on ilus.
Tasapisi uuristab monumenti viimasel hetkel sisse toodud vesi selle vundamenti, tungib sellesse targu jäetud pragudesse, külmub ja lõhub aga edasi. Kolmandal kevadel, ühel eriti külmal ööl peale eriti sulasooja päeva prantsatab sammas maha ja puruneb kildudeks. Mitte ilmaasjata ei vahetatud omal ajal kivi klaasi vastu.
Sammas läinud aga valimised jälle tulekul ja takkapihta EV ümmargune aastapäev. Vaevalt et vana lammutamisnipp enam töötab. Tuleb teha uus monument. Aega konkursiks ei ole ja valitsus haarab kinni ühest sambavastase võitluse ajal õhku visatud ideest teha Vabaduseväljakust maailma suurim mosaiikpõrand.
Kutsutud konsultantide käes muutub see kiiresti hiiglaslikuks klaasplaadiks, mille alla paigutatud laserseadmed virmalisi varju jätvaid valgusmänge hakkavad etendama. Iga passiga Eesti kodanik saab õiguse viieminutiline valgusmäng kirjutada ja neid lastakse nädala sees, pühapäeviti aga proffide loomingut.
Isegi kosmosesse on näha. Rahvas viskab silda ja valimised ongi võidetud. Ja Eestil on lõpuks oma uus Nokia.
Siis aga juhtub midagi ootamatut. Laserriistapuud lähevad rikki ja raha nende parandamiseks ei suudeta kuidagi leida. Õigemini eelarvesse toppida. Linn nõuab kasutult seisva atraktsiooni alla jääva maa endale tagasi, viskab seadmed keldrist välja ja teeb sinna erainvestoriga kahasse kauaoodatud parkla.
Lõpuks ometi leiavad siis ka kaks linna poolt rajatud ventilatsioonikorstnat endale asjakohase rakenduse. Ja juubel saabubki. Rahvas koguneb platsile, laulab riigihümni ja vahib hardunult oma uut Vabadusmonumenti st. iseendale varvaste vahele.
Ärgem siiski kurvastagem! Ka see on ju klaasist. Elu läheb edasi!
