Põgenike teema on ilmselgelt Eesti ühiskonda sügavalt lõhestunud – puhunud lõkkele võõraviha, tekitanud ebakindlust rahvusliku järjepidevuse osas, vähendanud turvatunnet, kasvatanud usaldamatust, sest hirmul ja teadmatusel on suured silmad. Väärtuspõhise lõhe tekkimis süü asub valitsusel, sest taas on tehtud mitmeid olulisi (kommunikatsiooni)vigu, mida oleks saanud soovikorral vältida. Vihakõnedele on kütet lisanud ametlikud väljaütlemised stiilis - Euroopa teeb meile liiga, me ei ole valmis põgenike vastuvõtmiseks ei majanduslikult ega emotsionaalselt, me ei tea kui palju põgenikke me oleme valmis vastu võtma jne, näidates meie riiki väiksema ja võimetumana, kui me tegelikult oleme ning teisalt sõjaõuduse eest põgenevaid inimesi ühekülgselt – ohuna Eesti rahvale. 

Kui valitsus ei usalda omaenda rahvast ega usu, et inimesed väärivad ausust, isegi kui valus tõde ei meeldi paljudele, siis ei saagi oodata, et rahvas usaldaks oma valitsust meie eest seisma ja kõnelema. On päris kehv tunne tunnistada, et ma ei usu mida räägib valitsusjuht, pidevalt vasardab kuklas tunne, et rahvale jäetakse oluline info andmata, midagi varjatakse ning sepitsetakse. Või küsimus, mida peaminister Rõivas ikka Euroopale lubas, kas on midagi mida me saame alles hiljem teada ja oleme sunnitud leppima kui paratamatusega.

Läbi analüüsitud, ausa ning mõnikord ka raske sõnumi edastamata jätmisega on valitsus andnud voli tekkinud hüsteeriale. Ilmselgelt ei ole valitsus oma eelmisest suurest möödalaskmisest ehk „kobarlolluse“ nime saanud maksumuudatuste paketi läbisurumisest õppinud, olles samal ajal rahva usalduskrediidi täielikult ära kasutatud. Taas kord on kommunikatsioon läbi kukkunud - pole suudetud usutavalt rahvaga rääkida ja olukorda selgitada, on toimunud probleemi vältimine, varjamine ning lahenduste otsimise edasilükkamine, aga seda kõike poleks tohtinud teha.

Vastupidi, valitsus oleks pidanud algusest peale rahvale arusaadavalt ja konkreetselt välja ütlema kui palju põgenikke me suudame vastu võtta ja edukalt integreerida tekitamata sealjuures meie sotsiaalsüsteemile ülemäärast koormust, et me saame ise valida kes meie riiki tulevad, tehes eelnevalt taustakontrolli ning mis kõige olulisem, et meie endi abivajajad ei jää seetõttu tahaplaanile ega abita. Seda aga ei tehtud ning kahjuks tagantjärgi pole võimalik tehtut kahju enam heastada, isegi mitte suurte jõupingutuste ja kogu kommunikatsioonitiimi raske tööga.
Oleme põgenike katastroofi tekkimise momendist alates oma seitsmenda meelega ju teadnud, et teatud hulga põgenikke peame me riigina vastu võtma. See on meie kohustus, ootame ju iseenesest mõistetavalt, et meile tullakse kiiresti appi kui seda vajame.

Seega on algusest peale teada, et teatud hulk põgenikke saabub varem või hiljem Eestisse. Terve mõistus ju ütleb, et mida varem eesseisva probleemi lahendamisega algust teha, seda paremini oleme valmis ja suudame ka negatiivseid olukordi vältida. Teine möödalaskmine – probleemiga tegelemise edasilükkamine. Väljendub see väljaütlemises, kuni Euroopast pole vastuvõetavate inimeste kindlat numbrit tulnud meie ootame. Arusaamatuks jääb, mida me ootame, sest meie kodutööd ei tee keegi teine ära ja pea liiva alla peitmine ei lahenda olukorda, seda enam et antud teemal kiireid lahendusi ju pole. Esmalt tuleb saabujatele selgeks õpetada meie keel, tutvustada kultuuri ja põhiväärtusi, leida elukoht ja suunata väga kiiresti tööle. Kõlab lihtsamalt kui see tegelikult on. Määravaks saab siinkohal valitsuse koostöö omavalitsustega, kes mängivad siinkohal võtmerolli. Kuid taas tuleb tõdeda, kodune ettevalmistustöö on jäänud siiani tagasihoidlikuks.

Alustuseks peaks valitsus tunnistama tehtud vigu, nagu näiteks Vao Varjupaigataotlejate majutuskeskuses toimuv, kuhu on paigutatud 35 inimese asemel ligi 100, loomata vajalikku sidet kohaliku kogukonnaga ning neist suutma ka õppida. Me vajame praegu õppimisvõimelist, usaldusväärset ja julget valitsust, et Euroopa põgenikekriisist ei saaks Eesti jaoks väga valus õppetund, miks mitte hoopis edulugu, millest saavad õppida ka teised riigid. Ootame valitsuselt arusaadavat ja konkreetset visiooni ning sellele järgnevaid tegevusi, sest lõhestunud Euroopat ega Eestit me tänases ebastabiilses maailmas kohe kindlasti ei vaja.