Möödunud Endla teatrihooaja üks tore lavastus "Küüni täitmine" on täis Kardi mõnusat jutujoru. See on näidend, kus heinateo ajal küünis juttu heietatakse ja Peeter Kard on oma heietustega lava peal üks kangemaid. Ta on jõudnud sinna ikka, kus sügav elukogemus annab ainest olla laval muhe ja tore vanamees, kelle elutarka juttu on põhjust kuulata.

Näitleja loometöö on paratamatult seotud tema eaga. Nii on ka Peeter Kardil olnud teistsuguse ampluaaga tegemisi. Peeter Kard alustas oma näitlejatööd hoopis filmis ja seda oma aja menukas "Vallatutes kurvides", kus tal oli mängida ulja sarmika noormehe roll. Näitlejakoolituski on Kardil pärit Tallinnfilmi stuudiost, mis kunagi näitlejaid koolitas. Sealsamas on õppinud teisigi teatrisse jõudnud tegijaid, näiteks Tiia Kriisa. Filmikunstiga on Peeter Kardil olnud pikemaajaline ja sügav suhe. Tema kuulub nende eesti näitlejate hulka, kellele Teise maailmasõja-aegne saksa armee munder on leiba aidanud teenida. Seda ka meie idanaabri filmitööstuses.

Peeter Kard oleks suurepärane mees lugema dokumentaalfilmi teksti. Tal on hea kõlaga selge ja sugestiivne hääl. Kommentaatori rollis on ta olnud isegi teatrilaval, kui mängis Näitejuhi rolli Ingo Normeti lavastatud Thorton Wilderi "Meie linnakeses", olles seal kiretu näitaja ja seletaja, kes pani ometi vaatajad ühe pisilinna saatusele kaasa elama.

Nüüd on juba kümme aastat Peeter Kardi pärisosaks vanamehed. Mõni neist on konksu ja viguriga, nagu näiteks Köögertal Merle Karusoo Tammsaare-töötlusest "Täieline Eesti Vabariik". Ja kokakunst, sest ega üks muusa ei sega teist.

Andres Laasik