Ameerika Ühendriikide sajanditepikkust edu on sageli seletatud geneetilise potentsiaaliga. Mõnesaja aasta eest läksid sinna kõige ettevõtlikumad, kes lõid müüdi Ameerikast kui kõigi võimaluste maast. Hiljem algas ajude sissevool, mis jääb ilmselt igavesti kestma.

Eestis on 1990-ndatel sündivus vähenenud poole võrra. Seni kajastub see eelkõige algkoolide ja teiste lasteasutuste töömahu vähenemises või sulgemises. Mõne aasta pärast jõuab järg gümnaasiumide ja kutsekoolide kätte. Alates 2009. aastast tabab sulgemiste laine kõrgkoole ja sealt edasi juba tööandjaid. Sündimata laste aastakäigud jõuavad niisiis Eesti tööturule juba selle sajandi teisel kümnendil. Kas ja kuidas oleks meil võimalik kujunevat olukorda enda kasuks pöörata?

Investor otsib odavat ja leplikku tööjõudu. Kapitalil pole kodumaad ja see voolab sinna, kus lisaväärtus kõige suurem. Investorid murravad pead, kas hakata mõne aasta pärast Eestis otsi kokku tõmbama või tööjõudu importima. Meie huvidest lähtuvalt on esimene halvem kui teine.

Eesti majanduskeskkonna investorite sõbralikkust arvestades kapital ilmselt ei lahku. Jättes tööjõu impordi investorite asjaks, tuleb aga leppida tõsiasjaga, et sisse tuuakse ettevõttele parajasti vajaliku tasemega tööjõudu. Selline tööjõud on suure tõenäosusega odav ja vähenõudlik. Sissetoodud töötajate haridustase ja valmisolek meie kultuurikeskkonda sulanduda ei pruugi meie ootusi täita. Ka ei sobi see kokku Eesti kõrgtehnoloogiliste püüdlustega. Kui tahame, et imporditav tööjõud oleks maksimaalselt kõrgekvaliteediline, peaks selle strateegilise probleemi lahendamisse sekkuma valitsus.

Kust ja kuidas head tööjõudu võtta? Lähikonnas seda eriti pole. Euroopas on sarnane demograafiline situatsioon. Venemaal samuti. Sisse saab vedada sealt, kus tööjõus inimesi on – Kagu-Aasiast, Lõuna-Ameerikast või Aafrikast. Julgen pakkuda, et eelistada võiks esimest.

Eesti haridusega hiina töö-jõud. Eesti Kõrgem Kommertskool (EBS) ja Hiina Shandungi Tütarlaste Akadeemia tippjuhid kirjutasid hiljuti alla memorandumile, mis näeb peale kõrgkooli-taolise Eesti Instituudi loomise Hiinas ette veel hulga teisi koostöövorme, sealhulgas ka hiina üliõpilaste õpetamist EBS-is.

Sellesse projekti võib suhtuda mitmeti. Kahtlemata on tore, kui üks Eesti ülikool loob sidemeid Hiinaga. Ent edu korral võib kogu Eesti sellest projektist hoopis laiemalt kasu saada. Teatavasti asutas Stockholmi Kõrgem Kommertskool oma filiaali Riiga just selleks, et valmistada seal Rootsi investoritele head ja usaldusväärset tööjõudu. Ma ei näe põhjust, miks EBS-i Shandungi tütarettevõttes – või eelkõige küll Tallinnas – õppivad hiinlased ei võiks saada tööd Eesti investorite ettevõtetes ülikiirelt arenevas ja miljardilise turuga Hiinas.

Eesti Instituut Shandungis võiks olla mitte ainult EBS-i tütarettevõte. Mitmed valitsuse liikmed ning Tallinna linnavalitsuse ja volikogu tippjuhid on rõhutanud oma poolehoidu, pidades silmas hoopiski kõrgemaid eesmärke. Näiteks on öeldud välja, et üheaegselt kõrgkooliga võiks samas tegutseda ka Eesti kultuuriinstituudi ja tööstus-kaubanduspalati ülesannetes asutus. Mõelda võiks ka Tallinna - Jinjani kui sõpruslinnade projektile, mis süvendaks koostööd soodustavat makrokeskkonda.

Miks ei võiks seda projekti kasutada meie genopoliitilise probleemi osaliseks lahendamiseks? Hiinas on ülikooli sõel tihe. Ainult 10% keskkoolilõpetajatest mahub ülikooli. Miks ei võiks me valida tööjõudu EBS-is õppivate hiinlaste hulgast? Hallollus otsustab.