Head Eesti oma vööndiaega!
Jääb mulje, et mõnel teemal kirjutamine on kohustuslik vähemalt kord aastas. Mulle on üks selline jutuaine kõnelda kelladest ja sellest, kuhu poole neid pöörama peaks. Siiski jääb siinkohal ära lühikursus põhikooli geo-graafiatunnist, kus maakera ümarus, tema tiirlemine päikese ümber ja pöörlemine 24 tunniga oma telje ümber selgeks tehakse. Kokkuvõttes määrab see aja-vööndite põhivõrgu maakeral, mille piire sirgjoonelise meridiaaniga võrreldes mõnevõrra korrigeeritakse. Näiteks nihutatakse see ajavööndi piiri lähedal riigipiiriga kattuvaks.
Teine korrigeerimine on nn suveaja kehtestamine, mis on pärit Euroopast ning praegugi peamiselt euroopalik harrastus. Selle tagamõte oli esialgu energia kokkuhoid Saksamaal, mis 1916. aastal ning keskmistel laiustel oli ka mõnevõrra põhjendatud. Miks seda on tehtud hiljem uues ja suures Euroopas, jääb vaid oletada. Igatahes ei ole suveajal Eesti laiuskraadil energia kokkuhoiuga mingit pistmist.
Eestis on kange kellakeeramine tuttav sellest sajandist. Varem kõlbas päike inimestele küll. Esimene vägimees oli Jossif Stalin, kes muuhulgas ka selle võttega märkis kõigile arusaadaval viisil ära meie iseseisvusaja lõpu. Adolf Hitler korraldas meile äkilise kella tagasikeeramise kahe tunni võr-ra, et Eesti osutid näitaksid mitte Moskva, vaid Berliini aega. Kumbki "sajandi suur juht" ei suutnud siiski karvavõrragi kõigutada päikese liikumist taevavõlvil, mis siis, et see meile tähtis täht käis keskpäeva kõrgpunktist läbi Moskva aja järgi pärast kella ühte ja Berliini aja järgi pisut enne kella ühtteist. Meil on vedanud, et näiteks mõni Ladina-Ameerika suurmees meie vastu sedalaadi huvi ei ole ilmutanud, sest muidu oleksime keskpäeva asendi pidanud sisse võtma hommikul kell kuus või seitse.
Asi läks Eestis siiski päris hulluks seitsmekümnendate lõpul, kui Nõukogude Liit otsustas ühineda Euroopa suveaja süsteemiga. Muidugi kuulusid asja juurde mõned eesrindlikud uuendused, näiteks keerati osuteid kuu esimese kuupäeva ööl ja mitte pühapäeval, nagu see Euroopas suurema segaduse ärahoidmiseks toimus.
Eestis (ja muidugi ka Lätis ja Leedus) tähendas see suveaja lisamist Moskva ajale, mis meie kella nihutas päikese-ajaga võrreldes keskmiselt kaks ja pool tundi valeks. Praegu on meie ülikoolides ja tööpaikades kindlasti hulk noori, keda vanemad kella seitsmeks sõime või lasteaeda pidid tarima – need tuli siis voodist välja võtta hommikul umbes kella nelja paiku. Ja pole küll indiviiditi tõestatav, kuid statistiliselt ülimalt tõenäoline, et see on nende noorte tervist pigem kahjustanud.
Nüüd siis seisame järjekordse kellakeeramise lävel, kuid valitsuskoalitsiooni lepingu järgi viimast korda lähiajal. Me läheme sügisel üle oma vööndiajale ja jääme selle juurde kevadel. Kui kalendritegijad ja reisifirmad on seda õigeaegselt tähele pannud, ei ole ühtki arukat argumenti, miks me peaksime käituma teisiti. Kui eelmine valitsus vihjas mingitele Brüsseli tegelastele, kellele see pahameelt valmistavat, siis ometi ei suutnud nad nimetada ühtki vastavat ametnikku nimepidi. Olekski ju päris hirmus, kui ülalnimetatud ajalooliste tegelaste teisikud oleks Brüsselisse poetunud.
Mis siis juhtub sinu või minuga, kui me järgmisel kevadel astume Stockholmi lennukisse? Siis juhtub, et sõidame ikka tund aega, aga kell näitab, et olemegi sõitnud tund aega. Mitte nagu eelmisel kevadel, kui jõudsime Rootsi pealinna pluss-miinus viie minutiga. Sama lugu on Berliini, Brüsseli, Pariisi ja kogu Kesk-Euroopa ajavööndiga. Londonisse lennates peame kella siiski tunni võrra tagasi keerama ja Soomes laevalt maha astudes tõdema, et nad on meist ikka veel ees, nüüd küll ainult ühe tunni ja mitte põlvkonna-paari võrra. Muud halba ei juhtu mitte midagi.
