Head kriisi ei tasu raisku lasta: Taavi Rõivase asemele uue inimese valimine annab võimaluse Riigikogu valitsuse vastu tugevamaks muuta
Taavi Rõivase tembud ja tema tagasiastumine riigikogu teise aseesimehe kohalt on toonud ootamatu tarviduse värskendada riigikogu juhatust.
Patt oleks vahetada lihtsalt üks sile nägu teise vastu, arutlemata, milline on riigikogu juhatuse roll ja kas see saaks töötada pisutki paremini kui praegu. Ehk: rumal oleks hea kriis raisku lasta!
On's riigikogu eesistujad pelgalt koosoleku juhatajad? Või siiski Eesti riigi tähtsuselt teine, kolmas ja neljas mees/naine, nagu meie parlamentaarse riigi põhiseadus ette näeb? Jäägu vastus iga lugeja kaaluda.
Koosoleku juhatamisega on toime tulnud kõik senised kolm juhti. Elegantseimalt ja vaimukaimalt kahtlemata riigikogu aseesimees Enn Eesmaa. Pikima parlamendistaažiga Eiki Nestoril on küllap vahel raske tüdimust varjata ja „klassijuhataja" tüütut rolli täita, aga ta ongi 25 aasta jooksul riigikogus juba kõike näinud ja kuulnud. Pole ime, kui vahel tukastus peale kipub. Taavi Rõivasele on vähem juhatamise aega jagunud, aga ta oligi kogu aeg otseses mõttes lennus ja tegi ehk rohkem seda Eesti riigi müügitööd.
Eesti riigi diplomaatilise esindamisega on kindlasti kõik kolm senist juhatuse liiget head tööd teinud. Püüdlikkuse selles vallas tagab iseenesest juba meile eestlastena nii loomuomane soov endist ja oma maast kõigile ja alati hea mulje jätta. Lipud on heisatud, kõned on peetud. Iseasi, kas näiteks riigikogu hooaja alguse kõnes peaks riigikogu esimees jääma paadunud sotsiks või kehastuma neiks minutiteks erapooletuks riigimeheks? Mulle meeldiks viimane variant.
Kiidan juhatust ka initsiatiivi eest vähemalt vähendada ebavõrdsust suurte ja väikeste fraktsioonide käsutuses oleva palgafondi vahel. Väiksemate kasuks tehtud korrektiiv võimaldab saadikuile abijõudu palgata. Tänu osade fraktsioonide survele söandas juhatus ka palgata uueks kantselei juhiks kogenud diplomaadi Peep Jahilo.
Riigikogu ei tööta täiskäigul
Ent teha oleks veel palju. Et riigikogu ei tööta täiskäigul, seda näeb igaüks, kel silmad peas. Riigikogu tegevust reguleerib selle töö- ja kodukord, mis on ajale jalgu jäänud. Praegu soosib see pimesi fraktsioonile allumist ja käsu peale nupu vajutamist ning pärsib riigikogu liikme põhiõigusi: küsida ja sõna võtta eelnõu arutamise igas staadiumis. Samuti peab riigikogu liikmel olema küllalt aega mahukate eelnõude lugemiseks, nende põhjalikuks läbi töötamiseks, vajadusel asjatundjatega konsulteerimiseks ja lõpuks oma ettepanekute tegemiseks. Kõlab enesestmõistetavalt? Aga kahjuks ei toimi alati. Juhatus oleks juba ammu võinud riigikogu väärikaimatele, näiteks Igor Gräzinile ja Jüri Adamsile anda volituse ja ülesande pakkuda välja parem süsteem. Veel napilt ehk jõuaks luua mõistlikumad tingimused vähemalt riigikogu järgmise koosseisu jaoks.
Eestis on juba ammu reaalne võim parlamendilt valitsuse kätte libisenud. Riigikogu juhatuse tähtis ülesanne on seda viltust asjade seisu tasakaalustada nii palju, kui võimalik. See tähendab, et kui valitsus tuleb välja toore kobareelnõuga ja soovib selle läbisurumist kiirustades ja iga hinna eest, siis hakkab juhatus vastu, mitte ei löö kulpi.
Arupärimisi ei võeta menetlusse
Riigikogus esitatud arupärimised on üks opositsiooni liikme võimalusi juhtida tähelepanu kitsaskohtadele riigi juhtimises. Need on demokraatia loomulik osa. Viimase aja suundumus on aga kahjuks selline, kus juhatus ei võta arupärimist menetlusse ettekäändel, et selles pole spiikri nõuandjate arvates piisavalt viiteid paragrahvidele. Sisu takerdub juriidilisse vaidlusesse.
Reformierakonna juht Hanno Pevkur on juba jõudnud öelda, et soovib aseesimehe kohta kasutada oma erakonna ettevalmistamiseks 2019. aasta riigikogu valimisteks. Vabaerakond riigi ressursside kulutamist erakonnatööks õigeks ei pea.
Riigikogu juhatus peab soovima teha oma tööd parimal võimalikul moel. Säravi silmi ja ülejäänud riigikogu liikmeid utsitades ja innustades. Sestap tuleks vabanev koht täita parima võimaliku kandidaadiga, kellel on energiat ja autoriteeti. Selliseid on mitu, aga Vabaerakonna fraktsiooni liikmete arvates täidaks riigikogu aseesimehe rolli väga hästi Krista Aru. Täidaks tõenäoliselt nii veenvalt, et riigikogu autoriteet tõuseks. Naised oskavad väga hästi haamriga koputada. Jah, Reformierakonnal on põhjendatud ootus, et suurima opositsioonierakonnana peab see koht igal juhul neile kuuluma. Aga vahel võiks ju olla suurem kui oma saatus?
