Link kopeeritud!

Heidi Paabort vastab kriitikale: töös ei ole "Suure Venna eelnõu", vaid plaan on anda muredega üksi jäänud noortele tugevam abikäsi

 (17)
Heidi Paabort vastab kriitikale: töös ei ole "Suure Venna eelnõu", vaid plaan on anda muredega üksi jäänud noortele tugevam abikäsi
Foto on illustratiivne.Foto: Vallo Kruuser

Olen märganud, et avalikkus mõistab mõnikord hukka avaliku sektori asutused, et miks ei märgata noori, kelle elu pole läinud plaanitult. Nüüd on aga tekkinud vastupidine kartus, et uus seadusemuudatus, mille eesmärk on anda kohalikule omavalitsusele infot tema piirkonnas riskirühma kuuluvate noorte kohta, võiks rikkuda liigselt noorte privaatsust. Kuidas leida kõiki rahuldav sobiv tasakaal?

Alustuseks tuleb öelda, et mina ei loe välja, et seaduse toel soovitakse hakata kontrollima noorte kohta olevat delikaatset informatsiooni. Saadud info viitab väljakutsetele, kuidas ja mil viisil saab noorele tema soovi korral lahendust pakkuda. Kohaliku omavalitsuse töötaja on usalduslik tugiisik, kes aitab koostöös partneritega otsida talle sobivamaid lahendusi. Andmeid ei suunata automaatselt edasi, vaid otsustus on ikka noore enda käes.

Alates 2015. aasta sügisest veab Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus Noorte Tugila programmi, mille raames on saadud olulist informatsiooni noorte probleemide kohta.

Mida Noorte Tugila programm endast kujutab? See on osa Euroopa Liidu algatatud Eesti Noortegarantii riiklikust tegevuskavast, mille eesmärgiks on näiteks töö kaotanud või koolist lahkunud 15-26-aastaste noorte võimalikult kiire naasmine ühiskonnaellu. Noorte Tugila programmi eesmärk on toetada noori, kes on ühel või teisel põhjusel jäänud haridusteelt või tööturult eemale. Iga noort aidatakse vastavalt vajadusele ühest kuust kuni poole aastani. Mõnikord ka kauem.

Samal teemal:

Miks peaks kohalik omavalitsus saama infot?

Paraku tuleb tunnistada, et muredega üksi jäänud noorteni jõudmine on olnud Eestis praegu väga suures osas nn õnneasi, tihti noorsootöötajate ja nende koostööpartnerite enda aktiivsuse ja tahte tulemus, et noor saaks abi ja kohalik omavalitsus saaks teha samme oma noorte aitamiseks. Seda, et noorel on probleem, saab teada põhimõtteliselt vaid siis, kui seda oskavad märgata lastevanemad, sugulased, sõbrad või pedagoogid-sotsiaaltöötajad-karjäärinõustajad.

Mis aga saab siis, kui noor ei käi enam koolis, noort ümbritsevad inimesed ei oska või ka ei soovi näha noore probleeme ning veel vähem noort aidata? Kui vanematel on endal elus raskused, siis neil ei jätku tihti jõudu oma teismeliste või ka täisikka jõudnud laste probleemide lahendamiseks. Kui koolis on veel lootust, et keegi märgab, siis väljalanegmise järgeselt kaob noor vaateväljalt. Me võime eeldada, et inimesed teevad ise ratsionaalseid otsuseid, oleme tegelikkuses siiski olukorras, kus Eestis on mitukümmend tuhat noort, kes on oma murega üksi jäänud. Abi ja toe palumine on täna suuresti stigmatiseeritud. Me tahame ju kõik ise hakkama saada.

Kui probleemid paisuvad suureks või tõsisemaks, vaatab kogukond hiljem omavalitsuse poole, et miks midagi ette ei võetud, aga mida saab vald teha, kui tal pole hädas olevate noorte kohta infot? Kohalik omavalitsus ei saa olla selgeltnägija, et siis selle info põhjal tegutseda. Samas tuleb tunnistada, et ainult pealispinna nägemisel ei pruugi kohalik omavalitsus tegelikku olukorda näha. Selleks ongi vaja avatud koostööd noore endaga.

Noorte Tugila kahe aasta töö tulemusel on näha, et ligi 52% noortest ei oleks programmi ise jõudnud, kui keegi ei oleks tema olukorda märganud või tema murele viidanud. Eelkõige pean siin silmas võrgustikutööd. 12% puhul on noored ise või tema pere tugila poole pöördunud. 36% puhul on noored jõudnud teenusesse, sest on loodud selleks vastav keskkond, liigutakse sinna, kus on noored. 52% on suur hulk noori. Täna on suur osa noortest tänulikud, et nende esmane vastus EI tõlgendus meie jaoks pigem appihüüdeks, et sellest olukorrast pääseda. Välise vaatluse põhjal ei oleks saanud teha asjakohaseid otsuseid. Ilmselt on kõik nõus, et kõige parem oleks olukord, kus oleks seda kõike võimalik ennetada.

Seega on oluline välja tuua, et uue loodava süsteemi raames kogutud info aitab kohalikul omavalitsusel suurendada näiteks teadmist, millist sihtrühma on nende piirkonnas palju, mida saaks ennetada, ära teha ja mida muuta, et see riskirühm ei kasvaks. Praegu seda infot neil ei ole.

Loe veel

Probleem ei tähenda alati seda, et noor on jõudnud politsei vaatevälja või on konfliktide tulemusel koolist lahkunud, vaid see võib seisneda ka selles, et ta ei leia nt pooliku hariduse tõttu tööd, tal on kehv suhtlemisoskus, tal on kadunud usk tulevikku, ta ei suuda või ei julge enam inimeste hulka minna, ei julge edasi õppida või tööle kandideerida jpm.

Probleem võib olla ka see, kui noore vanematel on majanduslikud raskused või kohustus mõnda pereliiget hooldada, mis takistavad näiteks kodust eemale tööle minekut või ka hariduse omandamist. Tulemused, mis see endaga kaasa toob, võivad sügavamalt avalduda alles mitme aasta pärast – noor jääb aastateks töötuks, tekivad depressioon, terviseprobleemid vms, kuid siis võib tekkida küsimus, miks omavalitsuse töötajad varem ei märganud?

Kuna seni ei võimalda seadusandlus riskirühmadesse kuuluvate noorte kohta info edastamist, sõltub väga paljude noorte elu ja probleemide lahendamine „õnnest“ ehk sellest, millises omavalitsuses nad elavad, kui teadlikud ja hoolivad on nende ümber lähedased inimesed.

Kuidas toimub noorte aitamine praegu?

Noortega, kes ei õpi ega tööta, tegelevad täna mitmed avaliku sektori asutused. Lisaks neile ka Noorte Tugila, mis keskendub oma töös neljale faasile.

Esimene eesmärk on noorte leidmine. Kõige efektiivsem viis on minna sinna, kus on abivajavad noored, püüda nendega kontakti saada. Enim on noorteni jõutud Tugila keskuste andmeil läbi järjest paraneva koostöö ehk võrgustikutöö nt Eesti Töötukassa, Rajaleidja, haridusasutuste ja kohalike omavalitsustega. Oluline on, et ka kõik lähedased, sõbrad jt julgustaks või suunaks noori Tugilasse või viimase korraldatud üritustele, infopäevadele tulema. Uus loodav süsteem toetaks kindlasti uute noorteni jõudmist, et võimaldada neil ise otsustada kas soovivad oma olukorda muuta.

Teise faasi eesmärk on saavutada noorega usalduslik kontakt, et aidata neil oma soovides selgusele jõuda. Selgitada, miks on noor üldse sellisesse olukorda sattunud, mida ta ootab oma tulevikult, milles näeb ta väljapääsu, mida soovib teha jne. Noortega töös keskendutakse sellele, et probleemi lahendused on alati noore enda peas olemas! Vahel on vaja lihtsalt julgustust või ka koolitust. Seni on kõige enam vajatud sellist tuge, mis aitaks noortel jõuda tööturule, teiseks on hariduse jätkamine.

Kolmanda faasi eesmärk on noore motiveerimine/jõustamine läbi noorsootöö võimaluste, et suunata ta teadmisi ja oskusi omandama või tööturule sisenema. See tugi varieerub: alates individuaalsetest nõustamistest, koolitustest, tööharjutustest kuni uuesti kooli või tööturule aitamiseni välja. Siin faasis on vajalik hea ja tõhus koostöö riigi, kohalike omavalitsuste, ettevõtete, kolmanda sektori ja teistega.

Neljas faas on noorega kontakti hoidmine pärast programmist väljumist vähemalt kuus kuud. Kui tekib probleem, võib noor igal ajal ise tagasi pöörduda. Positiivne on, et väga paljud noorte probleemid on saanud lahenduse.

Millised on noorte põhjused, miks nad jäävad töölt või koolist eemale?

Noorte Tugila eelmise aasta analüüs näitas, et sagedamateks riskiteguriteks nii noormeeste kui neidude puhul on olnud lõpetamata haridus ja seejärel päritolu maapiirkonnast, mis tähendab, et elatakse piirkonnas, kus pole töökohti, perede sissetulekud on väikesed, puudub piisav ühistranspordisüsteem, et käia kaugemal tööl. Üheks noorte probleemiks on ka vähesed sotsiaalsed oskused, mis tähendab oskust ennast motiveerida, eesmärke seada, suhelda erinevates olukordades, sh kriisiolukorras, oskust ja suutlikkust teha koostööd jne.

Eelkõige on seadusemuudatus vajalik noorte pärast, et neil oleks tulevik ka siis, kui lähedased ei saa neid aidata või kui probleemid kasvavad ülepea. Noori, kes vajavad abi, aga ei oska või ei suuda seda ise otsida, tuleb täiskasvanutel, sh riigil, omavalitsustel jt aidata.

Oma muredega üksi jäänud noorte õigeaegne märkamine võib päästa nii noori kui ka ühiskonda tervikuna hilisematest raskematest probleemidest.

Kui 2015. aasta novembris alustanud Noorte Tugila riiklik programm loodi kõigi nende noorte aitamiseks, siis nüüd, üle aasta hiljem võime olla rahul, sest üle 4600 noore on saanud abi või vajalikku tuge.

Seega võib kokkuvõttes öelda, et see arv võiks olla veelgi suurem, kui info noorte kohta jõuaks kiiremini ja objektiivsel viisil kohalike omavalitsusteni. Täna saad seda teha ka sina ise. Kui sa tead või märkad enda enda ümber noort, kes võiks oma otsustamises tuge vajada, anna meile märku. Peame meeles pidama, et täna on neid noori veel veidi lihtsam aidata kui homme.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare