HEIKI AHONEN: Õigus mäletada, õigus ajaloole
Pomisesin midagi üldisest poliitilisest probleemist, aga meeldetuletus jäi. Pisut hiljem kuulsin, et Vassili Võrk ja Ivan Fedjuninski on Tallinna aukodanikud. Tea, kes veel. 9. mai pidu Rahvusraamatukogu ees sai ka äsja hea meediakajastuse.
Kõik valed “pooled”
Sel aastal saab 60 aastat teise Nõukogude okupatsiooni algusest. See on mälestusväärne ja sündmusterohke aeg ning sellest ajast säilinud antagonism ei anna nüüdki veel järele.
Kes marssis ühes, kes teises mundris, kes mis lippe kandis ja kas need olid meie lipud? Ja kelle “poolt” olid need, kes ei olnud rindel? Selles segadikus aastal 1944, kus oludest ja lähitulevikustki oli väga vähestel selget pilti, oli ainult pööraseid oletusi ja spekulatsiooni, otsuseid elu ja surma kohta tehti käigu pealt, intuitsiooni ajel, mitte informatsiooni põhjal.
60 aasta taguse meenutamisel on meil tegelik konflikt juba olemas.
Viimased 10–15 aastat on kinnitanud, et ei jäeta siin rahule ei elusaid ega surnuid. Meil puudub vajadus eneseõigustuseks, pideval kaitsepositsioonil olemiseks, sihikindel faktiesitus aga on omal kohal küll.
Selles mõttes on nii Max Jakobsoni komisjoni aruanne kui ka Vello Salo komisjoni raamat hinnaline lisa meie ajaloo kaitsekilbile. Aga nagu öeldud, märkimisväärne osa Eesti inimsaatustest, mis ei puuduta otseselt inimeste füüsilist hävitamist, on ometi orgaaniliselt seotud muu toimunuga ja seetõttu väärib samaväärset töötlust.
Kõik ellujäämise nimel
Vello Salo “Valge raamat” paneb inimkaotuste hulka ka Eestist 1944. aastal põgenenud ja õige see on. Need meie inimesed läksid meile, Eestile, kaotsi. Üheksakümmend tuhat. Umbes, sest seda, kui paljud merel hukkusid, ei ole kunagi enam täpselt võimalik kokku lugeda. Seda peab mäletama. Rootsis püstitatakse septembris 1944. aastal sinnasaabunute mälestuseks kivi Dalarös. Meil pole sellele veel mõtlemagi hakatud.
Nii 10 kui ka 60 aastat tagasi toimunut on tänaseni käsitletud valdavalt publitsistika tasandil, eriti mis puudutab toimunu sisulist tähendust.
Kuna 1944. aasta on murdelise tähendusega Eesti ajaloos, arvame Okupatsioonide Muuseumis, et Eesti vajab järjekindlat ja kaugema perspektiiviga valgustavat programmi selle ajaloolõigu läbitöötamiseks. Oleme teinud valitsusasutustele ettepaneku selle koheseks käivitamiseks. Kasu sellest oleks mitmekihiline, sest lisaks meie enesetunde lunastamisele ning rahvusliku mälu toitmisele annaks see juba tänavu suvel arvestatava vastukaalu neile, kes meie minevikku kui kollektiivset kuritegu seletada püüavad.
