Heiki Krips: Marss ründab. Kuidas Vene propaganda inimesi töötleb
Tegelikkus oli siiski vastupidine. Varjamaks oma agressiivseid ambitsioone, hirmutas nõukogude propaganda inimesi välismaise kallaletungiga ja mustas „väljamaist elu". Praegune Vene propaganda on analoogiliselt täis valesid, mille eesmärgiks näib olevat külvata vaenu ja vihkamist selle vastu, mis jääb „lääne poole". Nii nagu tollal oli inimesi, kes sellist pettust sinisilmselt uskusid, nii on neid ka praegu. Kui ikka väliselt terve mõistusega inimene kordab veendunult valet selle kohta, kuidas Ukrainas ei tulistatudki lennukit alla, vaid sündmus fabritseeriti ja laibad olid juba enne tulistamist lennukis, siis jääb üle vaid õlgu kehitada. Rumalusel pole piire. Või kas see ikka on rumalus? Pigem on tegu soovuskumusega.
Psühholoogiast on teada, et kui indiviid paneb toime teo, mis tekitab temas süütunnet, siis on tal võimalik käituda mitmel viisil. Vaimselt terve isiksus tunnistab oma vig(u)a ja püüab seda/neid parandada. Taoline mõtteviis tähendab seda, et inimene püüab edaspidi paremini käituda. Inimene, kes on haiglaselt enesekeskne, ei suuda oma vig(u)a tunnistada ja surub oma tekkivat süütunnet maha. Üks viis selleks on nn ratsionaliseerimine, mis tähendab enese õigustamist põhjendades oma halba käitumist. Vene riigi juhtkond kasutab laialdaselt õigustavat retoorikat, põhjendadaes oma riigi agressiivset poliitikat naabrite suhtes. Näiteks saab tuua vene kaasmaalaste kaitsmine teises suveräänses riigis. Põhjendused, et „neile tehakse liiga" jätavad paraku tahaplaanile tõsiasja, et loosungi „venelased on seal ja seal teise sordi rahvas", mille all taoline ideoloogiline sõda toimub, elluviimisel tahetakse muuta nn teise sordi rahvaks ukrainlasi, eestlasi, lätlasi, leedulasi jne. Neid võib halvustada, mõnitada ja sundida käituma nii nagu Suur Vend tahab.
Süütunde kaotamine
Süütunde kaotamist läbi selle, et süü oma teo eest veeretatakse teis(t)ele, nimetatakse psühholoogias projektsiooniks. Selleks, et kaastunnet nende vastu, keda rünnatakse, ei tekiks, on vaja vaenlane demoniseerida. Nii räägitakse vene massimeedias ukraina fašistidest, eesti fašistidest või läti natsionalistidest, kes kõik vihkavat venelasi. Nemad olevat toimuvas süüdi. Lisaks olevat süüdi Euroopa ja Ameerika. Juba nõuka ajal teati nalja - kõigis meie hädades on süüdi neli aastaaega ja ameerika imperialism. Pole siis imestada, et siis, kui tundus, et Venemaa on kohe-kohe lennuki allatulistamises vahele jäämas, tegi vene välisminister avalduse, milles väitis, et sõltumata sellest, kes ja kuidas taolise teo tegi, on süüdi ikka Ukraina. Praegu öeldakse, et Ukrainas toimuvas on süüdi Ameerika.
Erinevate demagoogiavõtete kasutamine nii oma rahva ajupesuks kui välismaalaste mõjutamiseks on vene meedias üsna tavaline. Demagoogiavõte, otsene valetamine, mida Venemaa massimeedias sagedasti kohtab, oleks demokraatlikus ühiskonnas mõeldamatu. Kuna Euroopas pole kombeks avalikult suurelt valetada, siis leidub seal ka inimesi, kes usuvad Putini kinnitust "Meie sõdureid pole Ukrainas" või "..kui nad seal on siis kogemata." Aus inimene kaldub uskuma, et teine on ka aus, kuigi tolle jutt on kahtlane. Ka filmis "Marss ründab" uskus maalaste president, et "nad tulevad rahus".
Vene propagandas kasutatakse meelsasti liialdamist, mis on totalitaarse riigi üks lemmikvõtteid - a'la nad kõik on sellised - "Kõik eestlased on fašistid!", "Euroopa Liit vihkab meid!" Liialdamine oli ka nõuka aja ajalehtedes pidev külaline, näiteks "Kõik me usume, et ..."; "Meie hulgas ei ole ühtegi inimest, kes mõtleks teisiti..." Nõukogude riigi lemmikvõtteks inimeste petmisel oli ka teatud artikli või sõnumi sokutamine mõnda välismaa ajalehte, tavaliselt sotsialistliku riigi omasse, et seda siis oma lehtedes korduvalt tsiteerida.
Arvatavalt on ka praegu putinliku süsteemi agentide üheks ülesandeks leida isikuid, kellele „sööta ette" sõnumeid, mida siis meedia suurendab, või otsida sobivaid arvamuslauseid, mida „suurendada". Meie enda ajakirjandus teeb putinliku agitatsiooniga tahtmatult kaastööd, kui ta korjab üles taolise arvamuslause ja võimendab seda. Näiteks lause „Venemaa võib Balti riike tuumarelvaga rünnata!
Hirmu tekitamise meetod
Ideoloogilises sõjas kasutatakse erinevaid võtteid, millest üks omapärasemaid on nn küsimuste meetod, kus püütakse küsilauset muuta hüüdlauseks. Näiteks võib meie ühes väljaandes olla artikkel pealkirjaga "Artikkel 5 Eesti puhul ei kehti?" ja selles esitatakse teatavaid kahtlusi artikkel 5 suhtes. Taolise uudise korjab üles teine väljaanne ja kordab sama küsimust. Seejärel arutatakse teleprogrammis asja tõsimeeli. kusjuures "ei märgata", et tegeletakse hirmu tekitamisega. Hirmu ja ebakindluse külvamine on aga vesi Putini ideoloogiaveskitele.
Meie praeguses olukorras ei ole vaja hüpoteetilisi kirjeldusi sellest, kuidas meid nagu lambaid maha hakatakse tapma. Vaja on lähenemisviisi, mis rõhutab meie kaitsetahet ja meie kokkuhoidvust.
On tarvis rõhutada, et rahvast, kes oma vabaduse eest seisab, ei saa niisama lihtsalt võita. Meil on vaja enam positiivseid lähenemisviise olgu see siis näiteks rääkimine meie kaitseliidu liikmete tublist tööst.
Halisemine ja vaenlase maalimine üha koledamaks ja koledamaks on just see, mida Putini käsilased taotlevad. Ärme teeme neile seda teenet, et arutame pidevalt ja nutuselt, kuidas meid ikka mõne päevaga vallutada saab, või kuidas meil edaspidi halvasti läheb. Meie oleme vaba rahvas vabal maal ja oleme uhked selle üle. Meie püüame selle poole, et oma demokraatlikus riigis muuta kõigi eestimaalaste elu paremaks. See on meie siht ja suund. Kui Marss ründab, siis me kaitseme end. Nii lihtne see ongi!
