Seal, kust me tuleme, peeti kabinetimahhinatsioone lausa reegliks, tsaaririigi tšinovnikutest nõukogude ametnikeni. Lääneriikides näeme aga teistmoodi räpast poliitikat. Parteide rahastamine on selline asi, kuhu torkamine ajab terve herilaspesa käärima. Parteid on kroonilises rahahädas, ja kui keegi pakub päästvat miljonikohvrit, võetakse see meelsasti vastu. Prokurörid, kes selliseid asju paljastada üritavad, riskivad eluga, nagu Itaalias korduvalt nähtud.
Soome Keskpartei peakorteris käis politsei viimati 2010. aasta mais, põhjuseks parteirahastamisskandaal, mis lõpuks ka peaminister Matti Vanhaselt ameti võttis. Prantsusmaa ekspresident Jacques Chirac mõisteti detsembris süüdi riigivara raiskamises, nagu ka ekspeaminister Alain Juppé üheksa aastat varem, kuid ei pidanud vajalikuks poliitikast lahkuda. USA Watergate, Saksamaa parteirahaskandaalid, Briti kuluhüvitiste skandaalid, Lätis tuhnib KNAB siiani Rahvapartei ja „oligarhide”, Leedus politsei Tööpartei rahaasjades. Venemaal on korruptsioon juba ammu kasvanud üle pea.

Pättide kontsentratsioon poliitikas on mõnel pool juba lubamatult suur. Valija küll üritab end pättpoliitikutest vabastada, aga millegipärast satub uuesti samasuguste lummusse – näiteks kas või Itaalia „revolutsioon” 1990. aastate alguses, kui korruptandid paisati parlamendist minema, asemele leiti aga Silvio Berlusconi. Valija küll ei ole loll, aga välja kukub nii, nagu alati.