HEIKI SUURKASK: Erna-vastane rünnak rajaneb võltsingul
Väide, nagu oleksid Erna liikmed kellegi seljale E-tähti lõiganud, on 33 aastat vana väljamõeldis.
Väide pärineb 1974. aastal ilmutatud raamatust “Abwehr Eestis”, mille autor Leonid Barkov oli teadaolevatel andmetel juhtiv KGB kaadritöötaja ja üllitas ridamisi Eestit halvustavaid kirjutisi. Nendega pani praegune justiitskindralmajor aluse edukale karjäärile KGB struktuuris.
Barkov väidab tolles raamatus järgmist: “Nad tungisid kurikavalalt kallale Nõukogude võimu esindajatele ja tapsid Nõukogude inimesi. Erna salga julmustest räägib ohvrite kehale lõigatud täht E ja kuriteopaigale jäetud Soome puss.”
See väide lasti eelmisel kuul Venemaa meedias uuesti ringlema. Kuid paraku on Barkov oma väite veenvamaks muutmiseks lisanud juurde allikaviite, olles tollal kindel, et igaüks seda kontrollida ei saa. See viide on aga võltsing, tõestab nüüdne töö arhiivis.
Omakaitse aruanne
Viidatud säilik riigiarhiivis sisaldab Järvamaa Omakaitse aruannet sündmustest 1941. aasta suvel. Erna gruppi mainitakse küll, kuid mitte mingit Soome pussi ega ka E-tähte. Barkov, kes nähtavasti pole seda dokumenti üldse käes hoidnud, on lisanud väljamõeldisele suvalise viite.
“Suurem järvamaalaste grupp teotses Erna salgas,” kirjutab viidatud dokumendis tegelikult Järvamaa Omakaitse tollane juht Jaan Jaagund. Kautla lahingu kohta tuleb kirjeldus: “Punaarmee ja hävituspataljoni suured jõud tungisid Kautla metsavendade piirkonda sihiga hävitada metsavennad ja Erna salga liikmed. Kuna võitlused enamjaolt toimusid Harjumaa piires, siis puuduvad lahingu kohta täpsemad andmed.”
Kommunistide julmustest mainib Jaagund järgmist: “Esines juhtumeid, et talu venelaste poolt süüdati ja elanikud mõrvati.” Teise poole tegudest aga järgmist: “Järvamaal vahistati 415 bolsˇevistlikku tegelast. Kohtuotsused tehti komisjonis.”
Kui nüüd arvestada, et Barkov üritas oma raamatus “hitlerlaste käsilasteks” kuulutada nii iseseisva Eesti valitsust enne 1940. aastat, Erna gruppi 1941. aastal kui ka 1944. aasta Otto Tiefi valitsust, võib eeldada, et Moskva propaganda toob need väited uuesti pinnale. Barkov polnud paraku ainus propagandist.
Julmust esines1941. aastal piisavalt, kuid enamasti piirdus vastase tapmine vaid ühe kuuliga, see aga ei olnud propagandistidele piisav. Ajaloolased, kes on 1941. aasta sündmusi uurinud, märgivad ühtmoodi nii natside kui ka kommunistide propagandavalesid, mis on niivõrd veidrad, et terve mõistusega inimene neid tõsiselt võtta ei saa. Nii ongi vastase tegudele juurde kirjutatud uusi julmusi, et ühiskondlikku raevu veelgi süvendada.
Näiteks kirjutas natslik propaganda, kuidas üht naist olevat vägistanud 134 NKVD mõrvarit, sh veel 25 korda pärast naise surma, ent need on arvud, mida tollased uurimismeetodid tuvastada ei võimaldanud. Kommunistlik kirjandus on aga väitnud, nagu oleks Läänemaal tapetu otsaette lõigatud viisnurk, kuigi arstlik uurimine tuvastas, et hukkunu laupa tabas mürsukild.
