Heiki Suurkask: Euroopa Liidus jääb hukkamõistu varjus puudu võimest mõista liikmesriikide ja -rahvaste erinevusi

Euroopa Liit on nagu religioon: sa kas usud sellesse või muutud ketseriks – euroskeptikuks, kellele sõnavabadus justkui enam ei kehti ja kes tuleks kõikjal suletud uste taha jätta. Sellist suhtumist võis viimati täheldada siis, kui Nigel Farage’i Pärnu konverentsile kutsumine furoori tekitas. Ometi on sõnavabadus läänelike väärtuste nurgakivi ja arutelul, kus ei kuule teise poole seisukohti, vaid ainult mõnitavaid hinnanguid, ei peaks Euroopas kohta olema.

Euroopa Liit on ratsionaalne valik just Eesti-sugustele vaestele riikidele. Kui me tõesti tahame vaesusest välja rabeleda, on selge, et Euroopast tulevad investeeringud ja fondiabi on meile elulise tähtsusega. Ja ajal, kui võib olla kindel, et Suurbritannia saab ka oma jõududega edukalt hakkama, tähendaks Euroopa Liidust lahkumine mõnele Ida-Euroopa riigile tõelist majanduslikku tagasilööki.

Eesti meedias pole Brexitisse aga ratsionaalselt suhtutud. Seda üritatakse selgitada populismi, äärmusluse vaenuliku pealetungi või lausa „Venemaa karvase käega”, kuid Euroopa Liidul on probleeme olnud algusest peale ja eelmise aasta Brexiti referendumi tulemus oli täiesti loogiline.

Sügav demokraatia defitsiit

Alates 1972. aastast on Euroopa ühenduse kohta korraldatud 48 referendumit. Neist 15 on andnud Euroopa Liidu vastase tulemuse. Kolmel korral on vastu hääletanud Taani, kahel korral Norra, Iirimaa ja Holland, korra Gröönimaa, Rootsi, Prantsusmaa, Kreeka, Suurbritannia ja Ungari.

Kes tahab, võib referendumite korraldamist pidada populismi ilminguks, aga fakt on, et Euroopa Liidus on ikka veel sügav demokraatia defitsiit. Ja sisulist arutelu selle üle, kuidas EL-i kodanikele lähemale tuua, pole ka praegu. Pärast põhiseaduslepingu nurjumist (2006. aastal) ei taha keegi isegi reformidest rääkida. Ja nii juhtubki, et saab olla ainult Euroopa Liidu poolt või vastu, sisulist arenguruumi ei ole.

Milline peaks olema Euroopa Liit, et selles võiksid end mugavalt tunda ka britid, norralased, šveitslased? Seda küsimust ei taheta siiani esitada. Šveits on harjunud pea kõiki suuri asju referendumitel otsustama, Brüsselis seevastu kardetakse rahvahääletust nagu tuld. See hirm on põhjustanud järjest suurema usaldamatuse Brüsseli ja liikmesriikide kodanike vahel.