HEIKI SUURKASK: Kas Türgi mahub Euroopasse?
Ungarlased olid omal ajal Euroopasse murdes ju lausa türgi rahvaste liitlased.
Samal sajandil tekkis eestlastel türklastega teine side. Vene impeerium paiskas sundvärvatud nekrutid sõtta Osmanite impeeriumi vastu. “Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad,” kujunes eesti sõduri loosungiks ja ilmselt väga agaralt nad siis türklastega ei sõdinud.
Eestlastel on impeeriumidega omad suhted ja siit tuleb tänaseni kehtiv suhtumine Türgisse. Türgi on riik, mis on osanud vähemusrahvastega suhelda peamiselt julmuse keeles. Balkani veresaunad jäid 19. sajandisse, Armeenia genotsiid 20. sajandi algusesse, sõda kurdi iseseisvuslaste vastu 20. sajandi lõppu.
Me mäletame minevikust despootlikke sultaneid haaremitega, teame sõjalisi diktaatoreid alates Atatürgist, kes on üritanud Türgit läänestada. Praegu näeme islamikonservatiivset valitsust, kes esimest korda juurutab Türgis demokraatlikke vabadusi. Pole just väike murrang.
Immigratsioonihirm
Lääne-Euroopas kardetakse tohutut türgi immigratsiooni, kuid see uks oli avatud ka enne tänast. Türklaste kohta käibivad samad eelarvamused kui eestlaste, poolakate ja sloveenide suhtes enne euroliidu viimast laienemist.
Euroopa näeb Türgit tänaseni läbi 15. sajandi prisma. Tuli üks oht Lähis-Idast, mis purustas Ida-Rooma impeeriumi ja sundis eurooplased sõtta Türgi ohu tõrjumiseks.
Eestlastele nii kodune Rootsi kuningas Karl XII leidis aga 18. sajandil hoopis Türgis liitlase Peeter I vastu.
Ka eestlaste, ennekõike küll USA eestlaste hulgas on täna palju inimesi, kes näevad türklastes vaid kaltsupäid, kes tuleb igal juhul raudse eesriide taga hoida. Sellel arusaamal on ka põhjust, kuna osa islamiusulisi on lääneühiskonnale sõja kuulutanud. Kuid asjatundmatusest lähtuv usuviha kogu islamimaailma vastu ei tohiks täna-päeva Euroopas küll kohta leida.
Eestlastel on põhjust suhtuda Türgisse nii umbusuga kui ka sõbralikult. See, et türklased on islamiusku, ei tohiks eestlasi kohutada. 13. sajandil olid meil türklastega ühised vaenlased. Kuid kreeklaste ja armeenlaste türklashirmust peab samuti aru saama.
Euroopasse mahub vaid tükk Türgist, kuna seda ei osatud 20. sajandi alguses haigelt vanakeselt ära võtta. Täna pole Türgi enam vanake ja haigusest on peaaegu üle saadud. Kuid terve see riik siiski veel ei ole. Türgi ees tuleb uks paokil hoida, et reformid kestaksid, sest kurdi põgenikke pole palju mugavam vastu võtta kui türgi võõrtöölisi.
Venitamise oskust Brüsselil on, kuid sealgi tasuks aru saada, kellele tuleb panustada. Miks ikkagi algas Abdullah Öcalani viimane reis Türgi vanglasse just Euroopast? Kuni kurdide ees on vanglauksed väljastpoolt kinni, peaks ka euroliidu uks Türgile seestpoolt kinni jääma. Euroopa on siiski vabade inimeste paik.
