Päevalehe arvamuskülgedel Lauri Vahtre artikliga käivitunud diskussioonis eestlaste kui rahva mineviku üle hakkab mõjule trügima arusaam, et kuna 13. sajandil käisid ühtede maakondade malevad ka naabermaakondi rüüstamas, siis ei saanud tollal rääkida mingist ühisest eesti rahvast.

Et kui kas või üks eestlane läheb naabri juurde vargile, ei ole ka praegu olemas eestlaste-nimelist rahvust. Ja kui 13. sajandil käisid sakalased koos orduvägedega Järvamaad rüüstamas, ei saavat rääkida järvalaste ja sakalaste ühtsusest. Samas – kui eestlased 1944. aastal Emajõel omavahel lahinguid pidasid, siis nagu saaks?

Mis määrab etnilise identiteedi, selle üle on lõputult vaieldud. Modernistid tahavad kõikjal leida jakobiinlikke rahvusdeklaratsioone, ja kui need puuduvad, siis nagu polekski tegemist täieõigusliku rahvusega. Eestlastele tahetakse seda deklaratsiooni kaela määrida seoses ärkamisajaga. Samas kinnitas isegi modernistide suur iidol Ernst Gellner, et maailmas võib rääkida 8000 rahvusest, tema terminiga natsioonist.

Üksnes keelest ei piisa

Kõige põhjalikum keelte andmebaas internetis loeb kokku ligi 7000 keelt. Seega ei saa rahvusi isegi keelega piiritleda. Mineviku rahvusekspertide definitsioonid, mis tuginesid vaid mõne Euroopa suurriigi mineviku analüüsile, ei saagi olla kogu maailmas üldkehtivad.

Viimase 15 aasta jooksul ongi maailmas ärgatud ja natsiooni definitsioon hakkab murenema. Üha jõulisemalt eelistatakse etnilisusele viitavaid termineid. Pole lihtsalt võimalik kehtestada üheselt võetavaid piirjooni suguharude, hõimude, murderühmade, etnoste ja rahvuste vahel. Riigipiirid siin ei loe.

Hõim kui nomaadide puhul oluline kooslus ei pruugi üldse kehtida põhjapoolsetel metsarahvastel, kus ühtsus algab talust, laienedes kihelkonnale ja maakonnale.

Ja mis on rahvus: ühele vaid märge passis, teisele rahvatantsuring, kolmandale midagi halba ja kohutavat.

Ettekujutus ühtsusest

Kui Tacitus mainis 1. sajandil aeste, mõtles ta arvatavasti meie lõunanaabreid Leedu aladel. Kui Jordanes nimetas 6. sajandil eestlasi, mõtles ta aga juba rahvast baltlastest põhja pool. Jutt, et 13. sajandil ei olnud eestlasi kui ühtset inimrühma, on selges vastuolus ajalooallikatega. Läti Henrik räägib just spetsiaalselt eesti maakondade liidust, mis kujunes 1210. aastal ja andis ilmselt viimase lahingu 1217. aastal Pala jõe ääres. Leedulastel kujunes sel ajal kaks suuremat maakondadeliitu, preislastel üks, Läti aladel aga neli pluss liivlased.

Rahva enesemääratlus tekib peaaegu eranditult hiljem kui naabrite määratlus rahva kohta. Kuid mis siis ikkagi sundis saarlasi ja ugalasi 13. sajandil koos sõjaretki ette võtma? Kui see ei olnud ettekujutus mingistki ühtsusest, siis mis see oli?