Näiteks Kremli juhitav kontsern Gazprom on hõivanud Venemaa meediat. Mullu läks kontserni kätte suurim üleriigiline päevaleht Komsomolskaja Pravda. 2005. aastal sai pakkumise Izvestija ja nüüd ei ole ka sealt enam võimalik võimukriitilisi artikleid lugeda. Kommersant on eelmisest aastast Gaz-promi lähikondlaste käes nagu ka raadio Ehho Moskvõ. Võimuparteisse kuuluvale Moskva linnapeale kuuletuvad pealinna suurlehed. Telekanal NTV võeti jõuga seniste omanike käest. Ka telekanal ORT langes Kremli kontrolli alla.

Venemaa eeskuju on Eestis selgelt nähtav, kuid me ei tea veel, millises järgus meie oleme. Kas selles, kus ajakirjanduse suukorvistamisega tegelevad isehakanud oligarhid või juba võimule pürgivad isikud? Ja kas nende eesmärgiks on naasmine nõukogudeaegsesse tsensuuri? Ehk Oliver Kruuda teab?

Kanal propagandaks

Kui mõni suurärimees ostab kokku meediat, on see võrreldav sellega, kui ta ostaks kokku poliitikuid, ametnikke või kohtunikke. Neljas võim tähendab just seda, et on olemas mingi väljund, mis võimaldab teisi võime tasakaalustada. Ja mitte tuua end ohvriks viiendale võimule  ehk rahale. Sõltumatu meedia vajab raha, kuid ka lugejaid. Võimumeedia tavaliselt lugejaist ei hooli.

Diktatuuris ei saa me aga enam rääkida ajakirjandusest, vaid pelgalt propagandast. Venemaal on suurema tiraaÏiga ajalehed järjest löögi alla sattunud ja järk-järgult on kadumas ka sõnavabadus. Nende väljaannete vastu, kes end odavalt müü-ma ei nõustunud, saadeti esmalt maksupolitseinikud, seejärel juba mõrtsukad.

Ajakirjanduslik mitmekesisus on ühtviisi inimõiguste alustala ja poliitilise organiseerumise vabadus. Ilma nendeta teeks võim seda, mis pähe tuleb, ja nagu me minevikust teame, võib võim ennast ka tõeliselt kuritarvitada. 

Põhjamaade ajakirjandusel on tihtilugu ka poliitiline taust. Paljud ajalehed on alustanud mõne partei toetajana, kuid pole jäänud vaid ühe partei raamidesse. Elab edasi ka parteiline ajakirjandus, kuid seegi üritab olla loetav laiemale ringile.

Maailmale eeskujuks olev USA meedia eelistab valimiste eel oma eelistusi välja öelda, kuid teeb seda siiski sisulisel, mitte sundparteilisel alusel.

Kuid näiteks Eesti suurematel ajalehtedel on võimatu parteilisteks lehtedeks muutuda. Meie turg on liiga väike, et siin vaid ühe partei lemmikuks muutuda. Postimehe lugejate seas on näha suurt reformierakondlaste ja konservatiivide osakaalu, Eesti Päevalehte eelistavad ilmselgelt nii sotsid, konservatiivid kui ka rohelised.

Ja üheparteilehed ei ole suutnud suurte lehtede kõrvale astuda. Näiteks Kesknädal pole vabale turule murdnud, küll peletab selle taga olev ringkond oma  rünnakutega ajakirjandusvabaduse vastu enesest lugu pidavaid ajakirjanikke. Ja kui nüüd vaba ajakirjandus sellise poliitika vastu on, ei tasu küll midagi imestada. Parteipoliitiline suukorv on asi, mida ajakirjandus põhimõtteliselt põlgab.