HEIKI SUURKASK: Kuidas Ukraina Venemaalt ajaloo võtab
Ja Moskva-Venemaa ei suuda seda teadmist ikka veel alla neelata.
Ristiusustamise juubeli tähistamine Kiievis ilma Venemaa liidriteta on ajastu märk. Ettekujutus separatistlikust Ukrainast, kes on löönud “ühtsest Venemaast” lahku ja peab varem või hiljem “koju tagasi tulema”, elab Moskvas väga tugevalt. Ka Kiievi õigeusklikud peaksid Moskva arvates nende rüppe naasma.
Kuid Kiiev mäletab asju teisiti. Nemad olid ju varem, kui Moskvat polnud veel olemaski. Lahku kasvamine, millele kahtlemata aitas kaasa Venemaa kunagine sõltuvus mongoli-tatari khaanidest ja Ukraina kuuluvus Leedu ja Poola alla, on võimaldanud kujuneda keeleliselt ja usuliseltki erinevatel rahvustel. Nüüd ollakse ka ideoloogiliselt kahel pool rindejoont: üks tahab taastada üheparteilist oligarhiat, teine rajada läänelikku demokraatiat.
Bogdan Hmelnitski kõrvale oli Ukrainal pakkuda Ivan Mazepa. Moskva on harjunud nägema ühes “õiglast pealikku”, kes aitas Kiievi-Venemaad taasühendada, teises aga “paharetti”, kes seda üksmeelt lõhkus. Kuid Ukraina on hakanud neid “paharette” tootma ridamisi: Semen Petljura, Stepan Bandera, Viktor Juštšenko. Ja Viktor Janukovitšist ikka vägisi uut Hmelnitskit ei tee, kuigi Putin seda nii väga püüdis. Nüüd on ametlik Moskva sügavalt solvunud ega osale Kiievi ristiusustamise juubelil.
Ukrainlaste noorem vend
Ühtlasi on nüüd saanud selgeks, et Kijevski Russ oli Ukraina eelkäija. Venemaa peab vanast harjumusest seda ka enda omaks, kuid on sattunud tõsise dilemma ette. Vladimiri- ja Suzdali-Venemaa ning Moskva-Venemaa on ju kasvanud Kiievi alt välja. Kui tunnistada juubelit pidav Ukraina oma vanemaks vennaks, peaks tunnistama ka, et sellel on õigus valida oma kurssi.
Ja kuidas ikkagi toime tulla Novgorodi vabariigi pärandiga? Veetše-demokraatia, mida oli vaja mitmerahvuselise Novgorodi riigi koos hoidmiseks, võiks olla eeskujuks ka nüüdsele Venemaale. Moskva tahab jõuga maha suruda kõiki separatismi- ja raskolnik’u-ilminguid. Kuid sellega ta ainult kiirendab Ukraina õigeusklike oma teed minekut.
Lõpuks ei suutnud ka Moskva patriarhaat enam taluda putinliku Venemaa taotlusi ja pidi tõstma häält stalinismi restauratsiooni vastu. Õigeusu kirik käis mälestamas keiser Nikolai II-t, kuid Putin ja Medvedev mitte. Moskva patriarh Aleksius II läks “Kiievi ussipessa”, kus hulk metropoliite ja patriarhe tahab tema alluvusest minema pääseda, kuid Medvedevit seal ei näe.
Lõpuks ei jää ka Moskva-Venemaal teist teed kui Kiievi-Ukrainal. Minevikus elamine ei aita saavutada võimsust, mille saavutas Stalin ühe sõjaga. Ja illusioon võimsa Venemaa säravast minevikust hakkab murenema.
Nõnda võimegi öelda, et Ukraina ajalugu on säravam kui Venemaa oma. Venemaa häbeneb oma varjaagi-juuri. Ja Novgorodi vabariiki, kus soomeugrilastel olid veel oma viiendikud. Ja merjalasi, kes Kiievi-Vene tekkimise ajal elasid veel Moskva aladel.
